2020. aasta suvel sündis meie perre tütar. Siit saab lugeda minu teise raseduse ja tütre sünni kohta. Käesolevas postituses kirjutan sellest, mismoodi nägi välja vastsündinu esimene elunädal. Millised muutused toimusid beebil ja millised olid minu enda emotsioonid, hirmud, ebakindlused, taipamised. Loodan, et alljärgnev info aitab mõnda esmakordset (või miks ka mitte juba mitmekordset) lapsevanemat selle suure elumuutusega paremini kohanemisel. Kui tunned, et alljärgnev info võiks mõnda tuttavat abistada, siis jaga temaga seda postitust.
VASTSÜNDINU ESIMENE ELUPÄEV
Pärast sünnitust oli mul meeletu kergendustunne. Pikk, katsumusi täis lapseootus oli nüüd ühel pool. Tütreke oli lõpuks siin ja alguse sai uus elu! Olin rõõmus, et see pikisilmi oodatud suursündmus lõpuks kätte jõudis. Ja et sain taaskord millegi nii võimsaga hakkama. Imelikul kombel ei tundnudki ma seekord erilist väsimust. Adrenaliin oli ilmselt laes. Oma osa mängis muidugi ka see, et minu teine sünnitus toimus (esimesega võrreldes) palju kiiremini (u 2,5 tundi, mille kohta võib lähemalt lugeda eraldi postitusest).
Olen äärmiselt tänulik, et minu teine sünnitus jäi perioodi, mil riiklik koroonaviiruse olukord võimaldas isadel taas sünnituse juures viibida. Lisaboonuseks oli see, et isa võis pärast sünnitust jälle peretuppa kaasa tulla.
Niisiis, sünnitus oli just toimunud ja meid toimetati peretuppa. Kõik asjaosalised olid nüüd puhkuse ära teeninud. Kuna laps sündis hilisõhtul, kulus pool ööst ikkagi rohkem tema imetlemisele ja kogu olukorraga harjumisele. Kõht oli samuti tühjaks läinud, kuid õnneks oli meil erinevaid batoonikesi ja vett kaasa võetud. Tol ööl me elukaaslasega eriti palju magada ei saanud. Hommikul vara tuli juba (eelmisest korrast tuttav) söögitädi uksest sisse ja tõi hommikusööki. Teadsin, et esimesel elupäeval tita peamiselt magab. Ta oli sündimise protsessist kindlasti üliväsinud. Päev kulges muidu mõnusas rõõmujoovastuses, teatasime uudisest lähedastele, puhkasime, tegime pilti jne.
Algab lapse kaalumine
Õhtul tuli meil last kaaluda. Kaalulangust loetakse terve ajalise vastsündinu (sündinud 37.-42. rasedusnädalal) puhul üldjuhul füsioloogiliseks, kui see on kuni 5% - esimesel, kuni - 7% teisel ja kuni - 10% kolmandal-neljandal elupäeval. Kõik beebid kaotavad esialgu kaalu, see on normaalne. See on seotud nahalt ja limaskestadelt niiskuse aurumise, looterooja ehk mekooniumi eritumise ja esialgu veel vähese rinnapiima koguse kättesaamisega. Paljud lapsukesed ei ole esimestel päevadel rinnal just eriti aktiivsed. Seetõttu langeb ka kaal.
Mäletan, et esmakordselt emaks saades oli üks suurimaid üllatusi see, et kui tihti last imetada tuleb.
Meie puhul oli beebi kaalulangus veidi üle lubatud piiri. See pani mind muidugi muretsema. Saime korralduse hakata last iga 2,5 tunni tagant söötma (aega loetakse ühe imetamiskorra algusest teise alguseni). Mäletan, et esmakordselt emaks saades oli üks suurimaid üllatusi see, et kui tihti last imetada tuleb. Sisuliselt on parim variant see, kui laps ongi pidvalt rinnal. Magasime lapsega kaisus, püüdsin teda imetada absoluutselt igal võimalusel. Sage imetamine on rinnapiima (kiirema) tekkimise eeldus.
Siit sai alguse ka sagedasem kaalumine. Vahepeal olin tükk aega imetanud, kuid kaalumise tulemus oli ikkagi 0. See tekitas jälle muret. Nüüd tean, et esimestel elupäevadel võibki olla (enne ja pärast söötmist) kaaludes mõnel korral juurdevõtmise tulemus 0. Kuigi enamus lapsevanemaid kohkub selle peale ilmselt ära, on see tegelikult ka OK tulemus. Asi on nimelt selles, et laps kulutab esialgu tohutult energiat, et üldse üleval olla/püsida, piima kätte saada, liigutada jne. Tähtis on see, kuidas kaal üldiselt (päeva jooksul, hiljem ka nädala jooksul) tõusma hakkab.
Minu kogemuse järgi on pidev, enne ja peale igat söögikorda kaalumine tohutu stressiallikas. Paljudel juhtudel (ma ei väida, et alati) on väga sagedane (peale IGAT toidukorda) kaalumine täiesti ebavajalik. See on libe tee, mis viib ema tohutusse stressi. Samas kui rinnapiima kiirema tekke jaoks oleks vaja just lõõgastuda. Nautida oma beebiga koosolemist ja usaldada natuke oma keha (ja loodust). Üks asi on kontrollkaalumine (riided seljast ära, last kaalutakse enne ja pärast ühte toitmiskorda). Aga teine asi on pidevalt muudkui kaaluda ja viia ennast sellega stressi. Kui oleksin seda varem teadnud, oleks ka minul mõned hallid juuksekarvad vähem.
Vastsündinu imetamine võib esialgu olla valulik - aga see läheb üle!
Minu kaks kogemust näitavad, et ämmaemandad on Eestis enamasti väga toredad, toetavad ja hoolivad. Meil on siin üldiselt ikka suurepärane olukord. Kuid imetamise alased teadmised võivad olla siiski veidi erinevad. Üks ämmaemand arvas, et ei ole tarvis last enne imetada, kui vähemalt 2,5 tundi on möödunud. Samas ütles teine, et hoia last kogu aeg rinnal. Tasub niisiis arvestada, et mõned soovitused võivadki olla teineteisele täiesti vastukäivad.
Naisel tuleks end imetamise teemaga juba ENNE sünnitust väga põhjalikult kurssi viia.
Erinev, vastukäiv info tekitab aga naises segadust. Eriti kui eelnev kogemus täielikult puudub. Stressi on alguses niigi palju. Rinnapiima rohkemale tekkele aitab kaasa lõõgastumine, mitte stress. Seega, olen veendunud, et naisel tuleks end imetamise teemaga juba ENNE sünnitust väga põhjalikult kurssi viia. Paraku on nii, et Perekooli ühekordsest loengust selleks lihtsalt ei piisa. Imetamisel on NII palju erinevaid nüansse, mille teadmine muudaks uue elu alguse palju sujuvamaks. Stressi oleks poole vähem, kui iga naine tunneks vähemalt imetamise põhitõdesid. Ning oskaks tüüplevinud probleeme ennetada või kiirelt lahendada.
Hoolimata imetamise alasest heast ettevalmistusest (olen õppinud imetamisnõustajaks), oli mul imetamine esialgu ikka valulik. Seekord ma aga juba teadsin, mida teha ning et see valulikkus läheb peagi üle. Laps tuleb rinnale asetada nii, et saaks tekkida õige imemisvõte. Teadsin, et see, mille kallal me nüüd tööd tegema hakkame, on piima tekkimine rinda.
Pärast lapse sündi ei teki emal kohe tohututes kogustes rinnapiima. Esialgu on rindades (juba kohe olemas) ternespiim. Seda väärtuslikku piima saab laps kohe, kui ta imema hakkab. Ternespiima on koguseliselt hästi vähe, kuna beebi magu on sündides väga väike. Esimesel paaril päeval piisabki lapsele sellest kogusest. Ternespiim on tõeline energiapomm, sisaldades palju rasvu ja süsivesikuid. Esimestel päevadel asutakse (läbi sagedase imetamise) tekitama üleminekupiima.
Piima tekkimise soodustamiseks on lihtne reegel - võimalikult palju imetada.
Üleminekupiim tekib rindadesse enamasti 3.-7. päeval pärast sünnitust (olenevalt imetamise intensiivsusest). Piima tekkimise soodustamiseks on lihtne reegel - võimalikult palju imetada. Kus on nõudlust, tekib ka pakkumine. Just see loogika (põhjus-tagajärg ja miks küsimused) on midagi, mida haiglas kahjuks väga ei räägita. Töömaht on mõistagi suur ja igaühe koolitamiseks ei jätku aega. Seetõttu olengi võtnud missiooniks teha (läbi oma blogi) teavitus- ja ettevalmistustööd. Et naised oleksid teadlikumad ja saaksid seeläbi ka parema kogemuse. Ning et rohkem lapsi saaks emapiima. Imetamise teemal tuleb blogisse varsti ka eraldi postitus.
VASTSÜNDINU TEINE ELUPÄEV
Öösel oli meil elukaaslasega taaskord väga vähe unetunde. Panime äratuskella iga 2,5 h tagant helisema, et beebit toita. Minul oli jätkuvalt mure lapse kaalutõusu pärast. Beebi oli rinna otsas väga unine. Pojaga oli kunagi olnud täpselt samamoodi (loe siit selle kohta, kuidas möödusid tema esimesed kolm elukuud). Laps jäi rinna otsas lihtsalt pidevalt magama. Niimoodi oli aga imemistegevus loid (ei olnud piisavalt korralikke tõmbeid). Sealt ka vähene kaalu juurdetulek.
Meie edasine tiimitöö nägi välja nii, et kaaslane üritas beebit kuidagi üleval hoida (masseerida käsi ja jalgu, õrnalt näpistada, temaga rääkida jne) ja mina püüdsin samal ajal imetada. Sageli oli aga nii, et laps tegi selle peale lihtsalt mõned matsutused ja magas siis edasi. Nagu juba mainisin, on selleks, et piima rindadesse rohkem tekkima hakkaks, vaja pidevat rindade stimulatsiooni. Teisisõnu – laps peab sageli rinda imema.
Esialgu võib imetamine olla parajalt segadusse ajav. Ema ei saa veel päris täpselt aru, kas laps saab ikka piisavalt piima kätte või mitte. Kui palju sealt üldse tuleb? Kas imemisvõte on õige? Lapse rinna otsa saamine, õige võtte saavutamine ja kõik muu imetamisega seonduv võtab (ainult päris alguses, kohanemisperioodil) oma aja. Kõik need küsimused keerlesid ka minu peas. Hoolimata sellest, et olen selle teekonna juba ühe korra varemgi läbi teinud. Teadsin küll põhitõdesid, kuid olin vähese kaalutõusu pärast ikka mures.
Mind rahustas üks tore, abivalmis ja imetamise teemaga hästi kursis olev ämmaemand. Ta ütles, et kõik lapsevanemad räägivad haiglas esialgu sarnast juttu. Kuidas tita ainult magab rinnal, lapse kaal langeb, imetamine ei ole veel selge jne. See ongi aga esimeste elupäevade normaalne osa. On hea teada, et sa pole üksi – teised emmed tunnevad ja kogevad kõike sedasama. Lisame siia juurde veel ema hormoonide möllu jne. Õnneks on tänapäeval abi paremini kättesaadav. Jätka samas vaimus ja kõik saab juba varsti korda!
Lapse nahal oli esialgu veidi punakaid punnikesi, laike. See oli beebide erüteem. Täiesti normaalne nähtus, mis möödub iseenesest.
Hirmumõtted ja küsimused on loomulikud
Haiglas olles mõtisklesin ka selle üle, et kuidas minu suurem laps oma õega kohanemisega toime tuleb. Kuidas ta suhtub sellesse, et peab mitu päeva emmest-issist eraldi (vanavanemate juures) olema-magama. Mismoodi ta titat nähes käitub. Igatsesime teda juba nii väga näha. Ka meie jaoks oli see seni pikim aeg temast eemal olla. Samuti mõtlesin, et kuidas me suurema lapse eest hoolitseda suudame, kui oleme juba praegu magamata. Kui esialgu läheb põhiline aeg sellele, et saada beebi imetamine selgeks ja korda. Kuidas hakkab kodus magamine olema. Kas tita nutt ajab suurema öösel üles, jne. Kõik need mõtted on igati loomulikud. See, mida me (veel) ei tea ega tunne, hirmutab meid.
Kui tekib imetamise alaseid küsimusi, siis kutsu imetamisnõustaja
Imetamise graafik tekitas minus samuti stressi. Oli ilmvõimatu anda rinda täpselt kella pealt – 15 min ühte ja 15 teist (nagu haiglast soovitati). Lapse ülesäratamine võttis juba pika aja, kuid rinnale saades jäi ta kohe jälle magama. Otsustasin üsna varsti sellisest „tõmblemisest“ loobuda. Usaldada oma teadmiseid ja anda rinda nii sageli ja pikalt, kui vähegi võimalik. Äratasin last ikka, kuid püüdsin endale mitte sellist üliranget reeglit tekitada, et söömine peaks kestma just 15 minutit vms. Söömine võis – unisust arvestades – kesta ikka oluliselt kauem. Lähtusin oma lapsest!
Teisel päeval kutsusime seetõttu igaks juhuks ka imetamisnõustaja. Meie juurde tuli Iiri Aasa. Olen talle tagantjärgi väga tänulik, et ta julgustas mind proovima laid back breastfeeding imetamise asendit. Oma esimest last söötsin (vastsündinuna) esialgu peamiselt voodil pikali olles. Seekord imetasin beebit enamasti just laid back asendis. Niimoodi sai beebi kõige paremini nibu haarata. Imetamisnõustaja soovitas last sööta kindlasti iga 2,5 h tagant (ühe söötmise algusest teise alguseni). Selleks, et kaal kenasti tõusma hakkaks, soovitas ta peale igat söötmist rinnapiima ka käsitsi välja sõõrutada (lüpsta). Seda siis väikesesse topsi, kust saab järgmise toidukorra lõpus lapsele piima juurde anda (kas näpuga või cup feedingu abil).
Cup feeding
Cup feeding tähendab, et emme sõõrutab (lüpsab) käsitsi rinnast piima välja väikesesse topsi. Seejärel toidetakse last sealt topsist. Täpsema õpetuse leiab internetist. Ida-Tallinna Keskhaigla YouTube’i kanalil on näiteks video „Kuidas anda lapsele välja lüpstud rinnapiima?“. Seda, kuidas käsitsi piima välja sõõrutada (lüpsta), õpetab kas ämmaemand või haiglas tegutsev imetamisnõustaja. Ka selle kohta on ITK’l vajalik video olemas. Samuti antakse haiglast küsimise peale ka sobiv tops. Ise leian, et ema võiks küsimuste korral esimesel võimalusel haiglapoolse imetamisnõustaja kutsuda. Seda saab teha kas ämmaemandale öeldes või ise helistades. Imetamisnõustaja saab üle vaadata õige imemisvõtte, juhendada sobivaima asendi leidmisel jne.
Valisime sellise momendi, mil laps oli piisavalt ärkvel. Üks hoidis lapsukest õiges (natuke istuvamas) asendis ja teine püüdis siis teda topsikesest toita. See õnnestus. Kui laps ei ole enam rinnal nii unine ja uimane, saab toitmise teekond jätkuda otse rinnast söömisega. Sealjuures võiks võimalusel alustada ikka rinna pakkumisega. Ning seejärel anda (vajadusel) väljalüpstud piima juurde. Sellest lähenemisest oli igatahes suur abi, sest laps saigi tugevamaks ja jaksas seejärel juba ise rinnast süüa.
Kui mingil põhjusel ei õnnestu last kohe otse rinnast imetada, võiks esimene lahendus olla ikkagi ema enda väljalüpstud (sõõrutatud) piim.
Kui mingil põhjusel ei õnnestu last kohe otse rinnast imetada, võiks esimene lahendus olla ikkagi ema enda väljalüpstud (sõõrutatud) piim. Seda saab anda väikesest topsikesest (cup feeding), lusikalt, spetsiaalsest imetamise süstlast või päris esimestel elupäevadel kas või näpu abil. Lahenduse saab leida koostöös imetamisnõustajaga või teemaga hästi kursis oleva ämmaemandaga.
Juhul kui emale see sobib, võib titat tissi otsas hoida kas või koguaeg. Ka siis, kui tita magab. Beebid on võimelised rinna otsas tuduma. Isegi magades valgub sealt midagi lapsele suhu ja mingi stimulatsioon on see ka rindadele.
Imetamine oN esialgu valulik
Teise päeva õhtuks oli mu parempoolne nibu väga valulik. Laps oli järelikult mingi hetk ikkagi vale imemisvõttega söönud. Igal järgneval korral oli nüüd just sealt rinnast imetades põrguvalu. Otsustasin järgmise söötmiskorra teha vaid vasakust rinnast. Määrisin nibu rinnapiima ja lanoliini sisaldava nibukreemiga (Purelan). Tegin õhuvanni (st ei pannud tundliku rinna peale riideid, sest see oleks antud hetkel väga ebamugav olnud).
Sõõrutasin pärast imetamiskordi piima jätkuvalt ka käsitsi välja (topsi). Mulle öeldi, et toatemperatuuril säilib see u 4-6h kindlasti. Piim ei tohi mõistagi olla kuskil päikesevalguse käes, vaid pigem varjulises kohas. Selle piima, mille ühe imetamise järgselt välja lüpsin, andsin lapsele topsist järgmisel korral (peale seda, kui laps oli rinnast söönud).
Teise päeva lõpus oli kaalulangus juba 7,1% ehk jäi lubatu (soovitusliku piiri) sisse. Kaalulangus pidurdus ja see tähendas, et järelikult saab laps piima piisavalt kätte. See võttis mul pinget vähemaks.
VASTSÜNDINU KOLMAS ELUPÄEV
Kolmanda päeva alguses (täpsemalt kell 00.40 - olgu see püha hetk siia ära märgitud) tuli pärast cup feeding’ut mekoonium ehk lapse esimene kaka. Must nagu barbeque kaste. See oli tore uudis, sest järelikult pani kogu see tissitamine ja cup feeding tema sooled tööle. Mekooniumi tuli pärast seda veel mitu korda. Puhastada polnud seda aga sugugi lihtne, sest see kleepus tugevalt pepu külge.
Öösel tellitakse piima juurde ehk sel ajal imetamine soodustab piima teket rohkem.
Öösel ärkasime iga 3h tagant (tegelikult peaks 2,5h tagant, kuid iga kord see nii piinlikult täpselt ei õnnestunud). Mina imetasin, elukaaslane ergutas rinnal edasi magada tahtvat last, üritades teda äratada. Öösel imetamine on esialgu vajalik piima tekkeks. Nimelt, öösel tellitakse piima juurde ehk sel ajal imetamine soodustab piima teket rohkem. See loomulikult ei tähenda, et päeval piima „ei tellita“. Üleüldiselt, mida sagedamini rinda tühjendada, seda parem mõju piima tootlikkusele. Öösel tuleks imetada ka selleks, et söötmisel ei jääks liiga pikki vahesid. Mõni lapsuke ei jaksa ise märku anda, et süüa vajab. Niimoodi langeb veresuhkur. Ja seal on jälle omad ohud. Kuid lapsed on mõistagi erinevad. Mõni ärkab tühja kõhu peale ise, mõni on veel nõrgavõitu ja ei suuda märku anda.
Piimapais
Enamasti kuskil kolmandal kuni seitsmendal päeval (olenevalt imetamise/ sõõrutamise) tihedusest) tekib emal piimapais. Sisuliselt tähendab see, et rinnad on nüüd hakanud korralikult piima tootma. Rinnad on täidlased, kõvad, hellad (või isegi valulikud) ja piima täis. Piimapaisu ajal voolab piima justkui ojadena. Tihti on nii, et isegi kui ema parajasti ei imeta, võib piima ikka tilkuda. Lapsel on sel ajal lihtne piima kätte saada, sest selle jaoks ei pea ta eriti palju „tööd tegema“. Probleem võib olla aga selles, et rinnad on enne imetamist nii täitunud, et lapsel tekib raskusi nibu haaramisega. Sellisel juhul aitab näiteks see, kui rinda (enne söötmist) soojendada (nt soe dušš) või et ema sõõrutab sealt söötmise alguses natuke käsitsi välja, et rind muutuks pehmemaks.
Lapse kolmandal elupäeval tekkiski mul piimapais. Sage imetamine hakkas õnneks kiiresti vilja kandma (sest piimapaisu me ju ootasimegi). Enne imetamist sõõrutasin käsitsi hästi natuke piima välja, et rind muutuks pehmemaks ja lapsel oleks seda parem haarata. Veidi rinnapiima määrisin ka valulikele nibudele (rinnapiimas on tervendavad ained). Kui imetasin last ühest rinnast, siis teine rind samal ajal tilkus. Siinkohal oli super abimees piimakoguja. Sinna tilkus söötmise ajal nii palju piima, et eraldi topsi sõõrutada polnudki enam vaja. Mul oli suur pingelangus.
Foto: Joanna Jõhvikas
Haiglast koju
Kolmanda päeva õhtul saime haiglast koju. Õde ja vend kohtusid esimest korda. Kirjutasin sellest kogemusest lähemalt poja 28-30. elukuu kokkuvõttes.
Kodus algas suur harjumisperiood. Kõik osapooled harjusid uue olukorraga. Haiglas oli tita söötmine olnud ühtemoodi (kas voodil või tugitoolis). Nüüd tuli selleks leida kodus parimad ja mugavaimad kohad, asendid ja üldse võimalus (sest ka meie suurem laps oli kodune, ei käinud veel lasteaias). Ees ootas ka esimene öö kodus. Seni olime maganud nii, et poja voodi oli meie suure voodiga kokku lükatud. Minu peas tiirles küsimus, et kas meil on ikka võimalik endiselt kõik koos samas toas magada? Saabus hilisõhtu. Pärast seda, kui suurem laps tuttu läks, imetasin titat öösel teises toas. Igaks juhuks, et suuremat last mitte üles äratada.
Esialgu ärkas ka elukaaslane öösel söötmise ajaks üles. Sest imetamine oli endiselt valulik, last oli vaja tükk aega üles äratada, vajadusel mähet vahetada, kapsalehte külmast võtta jne. Mees toetas sellega, millega võimalik oli.
Esimesel ööl söötsin beebit kaks korda (panime äratuskella helisema). Esimesel korral poeg ärkas ja kutsus meid magamistuppa tagasi. Varahommikul, teist korda imetades, ärkas poeg jälle üles ja tuli meid samuti teise tuppa otsima.
VASTSÜNDINU NELJAS ELUPÄEV
Neljandal päeval oli põhiliseks märksõnaks piimapais. Selleks, et rinnad oleksid natukenegi pehmemad ja laps paremini nibu haarata saaks, sõõrutasin mõned tilgad enne igat söötmist välja. See oli üks suur mässamine, sest rinnad olid hellad. Jõin palju vett, sest tundsin, kuidas mu suu hakkas rohkem kuivama. Imetamisega viiakse ju ema kehast palju vedelikku välja.
Üldine loogika piimapaisu ajal ongi selline, et enne imetamist soojenda ja pärast imetamist jahuta rinda.
Peale imetamist panin rindadele (v.a. nibule) pestud külmad kapsalehed. Üldine loogika piimapaisu ajal ongi selline, et enne imetamist soojenda ja pärast imetamist jahuta rinda. Magasin beebiga kaisus. Padja asetasin omale pea ja õla vahele. Selja taha asetasin (toetuseks) teki. Selle nipi õppisin suurema lapse imetamise ajal. Niimoodi magades ei hakanud mul selg (ebaloomulikus asendis lebamisest) valutama.
Väga super asi oli sel perioodil piimakoguja. Samal ajal, kui beebi ühest rinnast sõi, tilkus teine rind. Selle piima sai aga kõik spetsiaalsesse piimakogujasse püüda. Minul olemas olnud piimakoguja ainuke miinus oli see, et seda ei saanud rinna külge kinnitada (pidin oma käega paigal hoidma). Kuni naine veel "imetamisega kimpus" on, võib olla üsna ebamugav ühe käega piimakogujat hoida ja teisega siis lapse asendit sättida. Aga olemas on ka rohkem advanced piimakogujaid, mis kinnituvad rinna külge jne.
Piimapaisu ajal tilguvad rinnad ka niisama, seega kui sel perioodil on vaja kuskil väljas käia, siis tasub rinnahoidja sisse rinnapadjad panna. Paisu ajal on rinnad nii hellad ja valulikud, et rinnahoidjat ega pluusi ei tahagi selga panna. Kodus saab õnneks olla ka ilma. "Õhuvann" on sel ajal kõige parem variant.
Neljandal elupäeval märkasin, et tita ei jäänud enam imetamise ajal kohe tuttu, vaid jaksas juba natuke kauem üleval olla. Vahepeal olid tal silmad lahti ja ta uudistas ümbritsevat.
Öösel ärkas suurem laps jälle tita söötmise ajal korraks üles, kuigi tita ei nutnud üldse ja söötmine kulges vaikselt. Poeg ilmselt tunnetas, et meid pole tema kõrval voodis.
VASTSÜNDINU VIIES ELUPÄEV
Märkasin, et laps naeratas läbi une. Enamasti kipuvadki beebide esimesed naeratused just magades tekkima. Ära tuli ka nabakönt. Laps oli eelmise päevaga võrreldes juurde võtnud 60g ja see tegi mind rõõmsaks. See oli suuresti tänu piimapaisule, mis tähendas kiiret piimavoolu ja palju piima.
Iga mõne tunni tagant täitusid rinnad taas ja muutusid raskeks. Siis oli lapsel esialgu jälle raske nibu haarata. Püüdsin iga imetamiskorra alguses käsitsi veidi (mõned tilgad) piima välja sõõrutada See aitas rinda pehmendada ja laps sai paremini nibu haarata.
Lapsel oli nüüd järjest rohkem energiat. Ta ei jäänud enam tihti imetamise järgselt tuttu, vaid uneles, vaatas ringi, siputas jne. Mõned vastsündinu refleksid, liigutused, pilk jne olid äravahetamiseni sarnased esimese lapse beebiajaga. Näiteks selline näljane „vihane“ pilk, millega beebi nibust haarab. Armsad häälitsused. Ka poja esimene elunädal ja üldse vastsündinu-iga tuli jälle meelde.
VASTSÜNDINU KUUES ELUPÄEV
Beebi pea ja pilk liikusid nüüd kaasa, kui mingit objekti näitasin (nt sõrme). Oli näha, et lapsele meeldib väga süles tududa. Soojus, turvaline tunne ja ema lõhn. Nüüd oli tihti nii, et süles jäi laps magama, kuid kui püüdsin ta voodile asetada, ärkas üles. Paremini õnnestus sülest voodisse tõstmine siis, kui laps oli juba sügavama une faasis (vastsündinutel on ainult kaks unefaasi). Tasapisi hakkas meil imetamine selgeks saama ja ei olnud enam ka nii valulik.
VASTSÜNDINU SEITSMES ELUPÄEV
Kaalusin beebit nüüd korra päevas, enam-vähem samal kellaajal. Mingil põhjusel oli beebi sel päeval kaalus justkui 10g alla võtnud - hoolimata sellest, et imetasin pidevalt. Rinnad olid nüüdseks pehmed, piimapais oli kadunud. Minus tekitas kaalulangus jälle muret. Samas teadsin, et üks-kaks päeva väikest kaalulangust on ka OK. Seda muidugi juhul kui kaal muudkui langema ei jää. Tegelikult mõjutab ka suurem kakamine, pissimine kaalumise tulemust. Ja me räägime ju grammidest. Kui beebi on just pissinud ja mähe kaalub 60g, siis.... peab säilitama siiski kaine mõistuse.
Pissised mähkmed on need, mis näitavad, et laps saab piima kenasti kätte.
Just pissised mähkmed on need, mis näitavad, et laps saab piima kenasti kätte. Beebi pissis muidu kenasti ja oli mõnusalt rahulik. Veendusin taaskord, et üle ei tasu ka kaaluda, kui see tarbetut stressi tekitab. Tähtis on, et üldiselt võtaks beebi koguaeg juurde. Kuid üksikud korrad sinna-tänna ei ole veel suur probleem. Lastearsti nõuandetelefonilt öeldi, et esimesel nädalal on ka 15g päevas kaalutõusu täiesti OK. Edaspidi juba 20-35g päevas. Osad kaaluvadki beebit nädalas vaid korra.
Hoidsin last siiski igaks juhuks tihedamini rinnal. Stimulatsioon (imetamine, käsitsi välja sõõrutamine, pumpamine jms) aitab kaasa piima rohkemale tekkele. Rõõmustav oli ka see, et imetamine ei olnud nüüd enam valus. Selleks, et imetamine "saaks korda", kulus seekord kuskil nädal. Laps oli nüüdseks igal söömiskorral õige imemisvõtte saavutanud.
VASTSÜNDINU ESIMENE ELUNÄDAL - KOKKUVÕTE
Selline oli vastsündinu esimene elunädal. Imetamisnõustajaks õppimine andis mulle teadmised, mis aitasid mind sel korral väga palju. Seekord ma lausa tundsin, kuidas piim rindadesse tekib. Oskasin paljudele nüanssidele tähelepanu pöörata, sest mul olid juba eelteadmised. Need eelteadmised on VÄGA vajalikud, et saada „piimasüsteem“ kiiremini ja murevabalt tööle.
Kaheksandaks elupäevaks saavutas laps oma sünnikaalu. Teatud infoallikate sõnul võiksid beebid oma sünnikaalu saavutada kuskil hiljemalt 10.-14. päevaks. See oli selge märk, et laps saab piima kenasti kätte ja ma ei peaks enam kaalu teema pärast muretsema.
Öösel ärkasin esialgu umbes iga 3h tagant, et last imetada. Lapsuke veel ise öösel söömiseks märku ei andnud. Tudusin lapsega kõrvuti, kaisus. Hakkasin talle nüüd juurde andma ka D-vitamiini.
Tüdruk jälgis mind juba vahepeal väga terase pilguga ja püüdis ka pead liigutada. Samuti oli näha, et laps suutis juba lühiajaliselt päris hästi pead hoida. Kaasa aitas ilmselt ka imetamisel kasutatav laid-back imetamispoos (ise kutsusin seda „mägironimiseks“), kus beebi on ema kõhul/rinnal kõhuli ja peab nibu haaramiseks pead tõstma. Beebid saavad sellega suurepäraselt hakkama. See imetamispoos on emale väga mugav ja muuhulgas ka beebile kasulik – näiteks pea hoidmise treenimiseks. Samuti aitab kõht-kõhu vastas olemine gaasivaevuste korral.
Selline nägi välja vastusündinu esimene elunädal. Sellest, kuidas elu kahe lapsega edasi kulges ja mismoodi suurem laps väiksemaga harjus, võib lugeda juba järgmisest postitusest.
Kui soovid olla uute postitustega alati kursis, siis jälgi ka minu blogi facebooki lehte. Igapäevatoimetusi jagan oma Instagram’i story'des.