MINU TÜTRE SÜNNILUGU – TEINE SÜNNITUS (LOOMULIK SÜNNITUS VETTE)

loomulik sünnitus vette, teine sünnitus

Sellest postitusest saab lugeda minu tütre sünnilugu. Minu jaoks oli see juba teine sünnitus. Miks otsustasin oma mõlemat sünnituse lugu jagada? Olles ise olnud kunagi esmasünnitaja ning seekord korduvsünnitaja, leian, et naised vajavad eelkõige julgustust.

Püüdsin mõlema lapse sünniloo puhul kirjeldada ka sünnituse erinevate etappidega kaasnevaid tundeid (millal oli intensiivne tunne kõhus, millal seljas, millal tagumikus jne). Just see oleks olnud info, mida huviga ka ise enne esimest korda lugenud oleksin. Teadlikkus vähendab hirmu ja muudab ehk veidi enesekindlamaks, julgemaks. Seetõttu jagan oma positiivseid kogemusi ja loodan, et need inspireerivad ning annavad ka teistele sünnitusele minekuks julgema tunde.

Räägitakse, et korduvsünnitus on kiirem. Nii see ka minul tõepoolest oli. Teine sünnitus kestis (alates esimestest valulikematest tuhudest) umbes 2,5 h (esimene sünnitus kestis umbes 10 h). Juures viibisid minu elukaaslane ja individuaalne ämmaemand Siiri Ennika. See oli loomulik sünnitus, mis toimus vette.

ESIMESED MÄRGID – LIMAKORK TULI ÄRA, KÕHT TÕMBUB KÕVAKS

Limakork hakkas jupikaupa eralduma umbes nädal enne sünnitust. Algselt oli see helepruunikas, pärast läbipaistev. Ämmaemand arvas, et limakork eraldus pigem naistearsti läbivaatuse tõttu. Tegelikult ei saa ainult limakorgi põhjal midagi ennustada. Osadel tuleb see ära mõni päev, osadel aga juba mõni nädal enne sünnitust.

Paar päeva enne sünnituse algust olid mul korduvalt nn libatuhud/ebatuhud ehk Braxton Hicksi kokkutõmbed (ebaregulaarsed valutud emaka kokkutõmbed). Kõht tõmbus kõvaks ja allapoole tekkis lainetena käiv meeletu survetunne, mis siis jälle mõne aja pärast taandus. Juba mõne päeva pärast terendas aga sünnituse esilekutsumine (põhjuste kohta loe lähemalt raseduse postitusest). Kuna ootasin sünnitegevuse algust nii pikisilmi, siis lootsin igal korral, et ehk läheb nüüd asjaks. Et juhtuks ime ja sünnitustegevus hakkaks ise pihta. Kokkutõmbed aga muudkui taandusid.

KUIDAS KIIRENDADA SÜNNITUSTEGEVUSE ALGUST?

Võtsin nüüd eesmärgiks teha omalt poolt absoluutselt kõik mis võimalik, et tita ise tulema hakkaks. Aga kuidas kiirendada sünnitegevuse algust? Ajalise limiidi seadmine sünnituse spontaanseks alguseks paneb ju tegelikult pinge peale. Samas peaks naine olema hoopis maksimaalselt lõdvestunud, et sünnitegevuse  loomulikku algust soodustada.

Loogiliselt võttes on igasugused „vanarahva tarkused“ sünnitustegevuse algamise soodustamiseks omal kohal ilmselt siis, kui emakakael on juba piisavalt pehme ja organism ongi sünnituseks valmis. Igatahes proovisin ma mitmeid asju.

Jalutasin nendel päevadel väga palju. Vahepeal tõmbus kõht kõvaks, kuid seda oli ka varem olnud (emakas harjutab sünnituseks ehk Braxton-Hicks’i kokkutõmbed). Jalutuskäikudel käisin üksi – see oli ühtlasi ka väga hea mõtete korrastamise ja rahustamise viis. Samuti jõin iga päev vaarikalehe teed. Ka elukaaslast sain viimastel päevadel rõõmustada.

Nüüd usun, et juhul, kui keha sätib end ka juba ise sünnituseks valmis, siis seks kiirendab sünnitegevuse algust. Emakakaelale avalduv surve tekitas mitmel korral „alumisele korrusele“ sellise tuhude-eelse-survetunde, mille järgselt tekkisid igal korral ka emaka kokkutõmbed. Seega ei ole see vana müüt üldsegi mitte umbluu.

Ühel õhtul (paar päeva enne sünnitust) tekkis lõpuks lainetena käiv survetunne allapoole. Kõht tõmbus samal ajal kõvaks. Olin selle üle tõeliselt õnnelik, sest lootsin, et nüüd hakkabki sünnitegevus vaikselt pihta. See survetunde vaheldumine kestis umbes mõni tund, mis tekitas lootust. Püstises olekus oli survetunne vahepeal täitsa intensiivne. Tunne aga vaibus, kui istusin või pikali läksin. Valveämmaemand arvas selle survetunde kohta, et ilmselt on lapse pea vaagnasse fikseerunud. Kätte jõudis aga öö ja kuna olin eelmisel ööl olnud peaaegu magamata, mõtlesin, et lähen ikkagi proovin magada. Kui läheb sünnituseks, on tarvis jõudu ja jaksu. Öösel vaibus survetunne aga täielikult. Süda langes saapasäärde.

Järgmisel päeval jalutasin jälle korralikult, kuid sellel polnud mitte mingisugust (nähtavat) tulemust. Jah, vahepeal tõmbus kõht kõvaks, kuid see oligi kõik. Masendus kippus peale tulema. Esilekutsumiseni oli aega veel ainult üks päev. Öösel käisin wc-s ja tundsin, et kõht tõmbub jälle kõvaks. Umbes tunnike püüdsin ringi jalutada, lootes, et tegevus läheks intensiivsemaks. Ei läinud ja läksin tagasi pikali. Öösel kõik vaibus. Ei julgenud enam midagi loota.

VIIMANE PÄEV ENNE ESILEKUTSUMIST

Kätte oli jõudnud viimane päev enne esilekutsumist. Olin lootust kaotamas, kuid võtsin eesmärgiks, et teen ka täna omalt poolt kõik, mis võimalik, et sünnitegevuse algust kiirendada. Ehk on sellel vähemalt mingigi mõju – näiteks aitab avanemisele veidi kaasa. Ka sel hommikul tekkis taas see kõhu kõvaks tõmbumine.

Kuna mul tekkis raseduse lõpus algav hepatogestoos (rasedusaegne maksahaigus), pidin  ma sellel hommikul vere- ja uriiniproovi andma ja KTG-d tegema. KTG-d teinud noor neiu läks seejärel korraks ruumist välja ühe ämmaemandaga konsulteerima. Kui ta tagasi tuli, ütles ta, et mul tunduvad mingisugused kokkutõmbed/ toonused juba käivat. Too ämmaemand arvas, et siit võib asi varsti edasi sünnitegevuseks minna. Kuna samasugune tunne ja tegevus oli olnud ka eelnevatel päevadel, ei hakanud ma siiski igaks juhuks midagi suurt lootma. Olin juba mitu korda pettunud, kui see tegevus vaibus.

Vere- ja uriinianalüüsi tulemused olid õnneks stabiilsed. Maksanäitajad olid isegi veidi paremaks läinud ning sapphapped (üks olulisemaid näitajad) olid nüüd lausa normis. Selle üle oli mul hea meel. Andsin hommikusest informatsioonist teada ka individuaalsele ämmaemandale. Ta soovitas mul mõtted sellelt „viimaselt päevalt“ mujale saada ja midagi toredat teha.

Kõiki eelnevalt mainitud sünnitustegevust „loomulikult“ esile kutsuvaid toiminguid (nö vanarahva tarkus) tegin/tegime ka sel päeval edasi. Püüdsin mitte istuda, vaid olla liikuv (ka toas). Emaka kokkutõmbed (kõhu kõvaks tõmbumine) toimusid tasapisi kogu päeva vältel edasi, mis oli hea märk. Seni olid need tähendanud vaid survetunnet allapoole. Aga umbes kella kaheksa paiku õhtul hakkas lõpuks tekkima teistmoodi tunne ka kõhtu. Midagi hakkas toimuma.

SÜNNITUSTEGEVUS ALGAB SPONTAANSELT

Juba üsna kiirelt oli aru saada, et see polnud enam pelgalt ebamugavustunne, vaid võttis toimumise ajal suisa vaikseks. Teine sünnitus oli alanud! Olin nii rõõmus, sest spontaanne sünnitustegevuse algus oli ime, mida olin südamest lootnud. Haiglakott oli mul juba ammu koos, kuid lisasin veel kiirelt mõned viimased tarbed (telefonilaadija, dokumendid, veepudel jms). Meie pojake oli tol hetkel vanavanemate juures ja helistasin neile, et ilmselt jääb ta nüüd mõneks päevaks sinna.

Kuna tunne läks kiirelt intensiivsemaks, hakkasin tegelema sellele keskendumisega. Me poleks elukaaslasega kumbki arvata osanud, et edasine hakkab toimuma nii kiiresti. Tuhud muutusid kiiresti intensiivseks ning nende vahed lühikeseks. Elukaaslane hakkas tuhude vahesid mõõtma umbes kella 21 paiku. Need olid juba keskmiselt sellised 5-7 minutilised (ühe tuhu algusest teise alguseni) ja kestsid midagi 1-2 minuti vahel. Aga tagantjärgi tarkusena ütleks, et tuhude vahedest olulisem on ikkagi see intensiivsus, mida naine tunneb. Kui tuhu iseloom on selline, et võtab korraks pisara silma, siis on see kindel märk, et võiks ämmaemandaga kindlasti pidevas ühenduses olla (kui oled veel kodus).

SÜNNITUSTEGEVUS MUUTUB KIIRESTI INTENSIIVSEKS

Seni olime minu individuaalse ämmaemandaga vaid sms-i teel suhelnud, kuid pärast esimest „pisarakiskujat“ helistasime talle. Parasjagu tuli just ühe tuhu ülehingamise aeg, mida tal õnnestus pealt kuulata. Hingasin teatud kindla rütmiga nina kaudu sisse ja suu kaudu välja ja olin sel hetkel täiesti „omas mullis“.  Peale seda sain jälle rääkida. Ta ütles kuuldu põhjal, et see on juba korralik sünnitustegevus. Ja tegelikult oli see ju alles alanud, mis oli kindel vihje sellele, et kõik võib kiiresti toimuma hakata.

Teine sünnitus erines esimesest nii kiiruse, intensiivsuse kui ka asendite poolest. Eelmine kord tundsin, et saan olla ainult istuvas asendis. Seekord ma  aga seisin, kui tuhusid üle hingasin.  Kummardasin seistes natuke ettepoole – toetusin kas voodile või kapile. Mul ei tulnud isegi pähe, et võiks istuda või mõnda muud poosi proovida. Ju siis keha tundis, et niimoodi on õige. Samas kiirendas selline püstine asend kindlasti ka sünnitustegevust.

Kell 21:45 oli veidi heleroosat määrimist, mille peale sain ämmaemandalt sõnumi, et asi edeneb. Kell 22:00 tundsin, et mul hakkab külm ja muutusin uniseks. Vahepeal tekkis selline tunne, et tahaks wc-sse minna. Igaks juhuks läksin ka. Aga tekkisid gaasid ja esialgu ei saanudki aru, et kas tahan potile istuda või hakkab see intensiivne tunne lihtsalt selja ja tagumiku suunas liikuma. Nagu minu esimese sünnituse loost selgus, on ämmaemandad eriti tähelepanelikud selle momendi osas, kui valu iseloom muutuma hakkab (või kui sünnitaja mainib seda paljuräägitud kakatunnet).

Sool ikkagi tühjenes (jälle üks oluline sünnitustegevuse edenemise märk). Hingasin wc-s taas üht tuhu üle (olles püsti ja toetudes pesumasinale) ja olin individuaalse ämmaemandaga telefoni teel ühenduses. Rääkida oli võimalik ainult tuhude vahepeal. Mulle tundus, et see esialgne kõhus paiknenud tunne hakkab siiski veidi muutuma ja selja, tagumiku poole liikuma. 22:05 tegi ämmaemand ettepaneku hakata igaks juhuks haigla poole sättima. Mäletan, et mõtlesin, et kas tõesti on juba aeg, kõik ju alles algas!? Aga tagantjärgi tarkus on see, et ämmaemandal oli ajastamise osas vägagi õigus.

HAIGLASSE SÕIT

Kuna seekord olid meil auto tagaistmele paigutatud nii turvahäll kui suurema lapse turvatool, tuli mul haiglasse sõita esiistmel istudes. Istusin kuidagi küljega istmele toetudes. Hingasin autosõidu ajal üle paar tuhu ja palusin elukaaslasel mitte teel olevatest aukudest läbi sõita.

Nii nagu eelmiselgi korral, jõudsime haiglasse täpselt presside tekkimise ajaks. Pressid algavad siis, kui emakakael on täielikult avanenud ja beebi alla laskunud. Kell oli 22:30. Esimesed pressilaadsed tunded (nn tagumikutunne) hakkasid tekkima juba siis, kui olime auto haigla ette ära parkinud. Ämmaemand soovitas olla autoistmel käpuli ja pepu üleval hoida (see pidurdab veidi pressitunnet). Kui tuhu läks üle, läksime kiirelt haiglasse sisse. Elukaaslane ja ämmaemand tegelesid dokumentidega. Mina jõudsin vaevu ülevaatustuppa, kui algas järgmine tuhu. Hingasin selle üle ja siis tehti mulle kiirelt koroonatest. Võimalik, et see oli lihtsalt leebe käega tädi, kuid sellist suurt surkimist ei olnud üldse ja see test ei tundunud absoluutselt mitte midagi hullu. Hästi korraks oli veider (kõrvetav) tunne ja siis oli see juba läbi. Küsisin veel, et kas ongi kõik ja mul hakkasid pressid.

loomulik sünnitus

Esimese pressiga kaasneva häälitsuse lasin valla valvelaua toolile toetudes. See kostus üle koridori ja üks (ilmselt esmakordne) rase vaatas mind natuke kohkunud pilguga. Tegelikult ei olnud see pressitunne mitte valus, vaid lihtsalt intensiivne ja pani kaasa häälitsema. Läksime ruttu lifti ja sealt sünnituspalatisse (umbes kella 22:45-50 paiku). Oli tore tõdeda, et see oli sama palat, kus sündis ka minu esimene laps. Ajalugu kordus nii mõneski mõttes.

LAPSE SÜND

Sünnituspalatis oli pressitunne juba nii tugev, et seda oli raske tagasi hoida. Esmalt tuli ämmaemandal siiski minu avatust kontrollida. Läksin põlvili põrandale ja toetasin käed tugitoolile. Nagu arvata võis, oli mul täisavatus. Tundsin, et pressimist ei ole enam võimalik tagasi hoida.

Olime eelnevalt rääkinud, et võimalusel sooviksin minna ka vanni.  Ämmaemand oligi juba lahkelt vanni vett täis lasknud. Läksin vanni ja teadsin juba eelmisest vettesünnituse kogemusest, millise poosi seal võtma peaks. Istusin vanni serva, toetasin jalad käepidemetele ja minu elukaaslane toetas mind selja tagant.

Kohe tuli ka esimene vannipress. Sellega tekkis kohe ka paljuräägitud „tulering“ (lapse pea ei liigu tagasi, vaid jääb pidama). See oli väga kõrvetav tunne, mille puhul aitas vaid hingamine. Öeldakse, et sünnitajal kaob ajataju ära. Nii oligi, sest kuigi tulering kestis tegelikkuses väga lühikest aega, tundus see ajavahemik minu jaoks hiiglama pikk. Järgmise pressiga tuli pea välja ning samuti ka üks käsi. Seejärel tuli teine käsi ja kogu ülejäänud keha (justkui välja ludisedes). Vannis jõudsingi teha vaid mõned pressid ja laps oli käes.

  1. Aprilli viimasel tunnil, kell 23:02 sündis meie perre tütar. Apgari hindeks sai 9/10. Tulime veest välja ja sain pisikese oma rinnale. Mind valdas armastuse- ja tänutunne. Olime tükk aega nahk-naha kontaktis. Kui nabanöör oli lõpetanud pulseerimise, sai värske teistkordne issi selle läbi lõigata. Nabanöör oli ämmaemanda sõnul olnud pigem lühemapoolne.

Varsti tundsin kõhus jälle valulikkust – sündima hakkas platsenta. Lõpuks tegi ämmaemand mulle väikese ilupiste (allpool pisike rebend). Last esmakordselt imetades tundsin taas kõhuvalu. Need olid emaka kokkutõmbed, mis korduvsünnitajatel sageli tugevamalt tunda annavad (esimesel korral ei tundnud ma neid hiljem üldse).

Seejärel saime natuke aega, et olla elukaaslase ja uue ilmakodanikuga omaette. Helistasime ka vanematele, et tähtsast sündmusest teatada. Olin meeletult tänulik, et hoolimata raseduse lõpu vintsutustest õnnestus mul siiski loomulikult sünnitada.

TEINE SÜNNITUS – MINU MÕTTED JA KOKKUVÕTE

Minu teine sünnitus oli esimesega võrreldes palju kiirem ja kestis kokku vaid 2,5 tundi. Olen väga tänulik, et sain taaskord võimaluse loomulikult vanni sünnitada. Kogu avanemise perioodil olin ka seekord kodus ja haiglasse jõudsin tegelikult alles üsna viimasel hetkel – presside ajaks. Julgesin nii teha ainult tänu individuaalse ämmaemandaga kontaktis olemisele. Vastasel korral oleksin korduvsünnitajana soovinud kindlasti palju varem haiglasse minna.

Kuna kõik toimus nii kiiresti, said ka kõik sünnituse erinevad etapid kiirelt läbitud. Seetõttu tundus teine sünnitus võrreldes esmakordsega veidi intensiivsem. Ei olnud venimist ega pikemaid puhkepause.

Nagu ka esimesel korral, avaldusid tuhud esmalt kõhus paikneva intensiivse tundena. See tunne liikus seejärel selja poole ja kiirelt tagumikku. Viimane oli märk presside algamisest.

Teine sünnitus kinnitas mu senist arvamust, et põhiline abivahend tuhude ajal on hingamine. Seda hingamist ei õppinud ma kuskilt mujalt, vaid toimetasin vastavalt hetke enesetundele. Nina kaudu sisse, suu kaudu välja, kindla rütmiga (minule sobis kiirem rütm) ja võimalikult lõdvestunud suuga. Kohe kindlasti ei tohiks tuhude ajal kuidagi hinge kinni hoida – vastupidi, just sisse-välja hingamine vabastab keha ja aitab avanemisele kaasa.

Sünnituse ajal vajad sa hoolitsemist ja kedagi turvalist isikut, kes tegeleb kõige muuga (sõidutab sind haiglasse, kannab haiglakotti, aitab dokumentide täitmisega jne). Sel ajal oled õrn, teiste inimeste abist sõltuv.  Loe kindlasti läbi ka minu esimese lapse sünni postitus, kus räägin põhjalikult sünnituse olemusest ja etappidest. Teadlikkus teeb julgemaks.

INDIVIDUAALNE ÄMMAEMAND – KAS ON MÕTET SÜNNITUSELE VALIDA? 

Kohe kui korralikum sünnitustegevus algas, tundsin end korraga haavatava, õrna ja välisest abist sõltuvana. Nagu ma ka esimese sünnituse kogemuse järel tõdesin, ei ole naine sünnituse ajal piltlikult öeldes mitte „roolis“, vaid hoopis „kõrvalistuja rollis“. Kõik need võimsad tunded võtavad keha üle võimust ja sünnitajal jääb üle vaid sellega kohaneda.

Rõhutan siinkohal veelkord, kui tähtis on sel ajal usaldusväärse(te) inimes(t)e tugi.  Vähemalt esmasünnitajale soovitan ma võimaluse korral kindlasti individuaalse ämmaemanda kutsumist sünnituse juurde. Jah, see on rahaliselt arvestatav väljaminek. Kuid tasuks mõelda, et sünnitus on naise elus ikkagi ülimalt suur sündmus ja võimas kogemus. Kindlasti saab sünnitaja hakkama ka ilma individuaalse ämmaemandata. Kuid võlu seisneb ka selles, et too inimene on kogu aja Sinu juures. Ta ei pendelda erinevate palatite vahet. See annab kindlama tunde, sest esimesel korral ei tea Sa ju päris täpselt, mida kogema hakkad. Ka teine sünnitus võib kulgeda erinevalt.

Ämmaemanda valikul tasub esmalt kindlasti ka mõni kohtumine kokku leppida, veendumaks, et see tundub ikka „oma inimene“. Soovitan läbi lugeda ka selle info, mille antud ämmaemand on enda kohta lasknud kirja panna haigla lehele, millise mulje ta jätab juba telefoni teel suheldes jne.

INDIVIDUAALNE ÄMMAEMAND SIIRI ENNIKA

Individuaalne ämmaemand Siiri Ennika, kes viibis ka minu esimese lapse sünni juures, oli ka seekord jätkuvalt väga õige valik. Esiteks oli ta mulle emotsionaalseks toeks juba sünnituse eelselt. Mulle meeldib tema alati rahulik ja leebe olek. Ta on äärmiselt armas ja sümpaatne inimene. Meie vaated sünnitusele on sarnased. Tundsin mõlemal korral, et ta toetab sünnituse loomulikku kulgemist. Ta ei öelnud mulle täpselt ette, mida tegema pean. Kuid kui küsisin midagi konkreetsemat, andsid tema vastused mulle kindlust olla ja teha nii, nagu keha parajasti tundis. Muide, Siiri Ennika on ka üks vähestest Eesti ämmaemandatest, kellel on kodusünnituse litsents. Olen Siirile mõlemal sünnitusel abistamise eest südamest tänulik!

loe siit ka MINU POJA SÜNNILUGU.
  • * * *
Jälgi mind KA facebookis, et olla uute lasteteemaliste postitustega kursis.

Comments

comments

See sait kasutab küpsiseid, et pakkuda teile paremat sirvimiskogemust. Seda veebisaiti sirvides nõustute küpsiste kasutamisega.