MINU LAPSEOOTUS – RASEDUS NÄDALATE JA TRIMESTRITE KAUPA

lapseootusrasedus-nädalate-kaupa-trimestrid

Mõnda aega tagasi kirjutasin pikalt ja põhjalikult oma poja sünniloost ja sellest, millised nägid välja tema kolm esimest elukuud. Kuna beebiteema pakub teile (lugemiste arvu vaadates) väga huvi, siis otsustasin jagada ka oma lapseootuse lugu. Kirjutan täiesti ausalt sellest, milline oli minu rasedus nädalate ja trimestrite kaupa. Soovin, et kirjapandu aitaks mõnda sarnases olukorras inimest. Pidasin terve raseduse vältel ka päevikut (beebiootuse kalendermärkmik) ja tänu sellele ongi mul kõik olulisemad nüansid kirjas.

Esmalt tahan öelda, et kõik rasedused on erinevad. Mõnel puuduvad peale kõhu kasvamise muud tunnusmärgid üldse, kuid teisel on algusest lõpuni paha olla. Seega võib vabalt olla, et Sinu rasedus oli või saab olema täiesti teistsugune. Ma ei olnud lapseootuse teemadesse varem liialt süvenenud, lihtsalt siit-sealt midagi lugenud või kuulnud. Kujutlesin, et see aeg on midagi romantilist. Raseduse esimene pool ei olnud minu jaoks aga paraku kõige lihtsam aeg. Pigem tõeline proovilepanek. See, kui intensiivselt lapseootus naise enesetundele (ja tervisele) mõjuda võib, oli suur üllatus. Iga sekund oli aga loomulikult seda kõike kuhjaga väärt, sest lõpptulemus on ju minu kallis pojake. Seega tahan tähelepanu juhtida asjaolule, et mitte ükski sõna allpool olevast tekstist ei ole kurtmine, vaid lihtsalt olukorra kirjeldus. Olen saadud kogemuse eest äärmiselt tänulik.

Kirjapandu eesmärk on anda lapseootusest (õigemini selle ühest võimalikust variandist) otsekohene ülevaade. Nii täpselt ei olnud ka mina sellest kuskilt varem lugenud ja arvan, et tulevastele emadele võib see info abiks olla. Raseduse teises pooles oli mul enesetunne juba palju parem ning sain seda õnnistatud olukorda ka lõpuks nautima hakata. Aga nüüd kõigest lähemalt, alustades algusest.

Rasedusaegne kõht kuude kaupa - on näha kõhu suurenemine

RASEDUSE 1. TRIMESTER

„Kallis, me oleme lapseootel“ (1.-6. rasedusnädal ja vanematele teatamine)
  1. 2017. a. juulis käisime elukaaslasega Saaremaal ühel toredal käsitöölaadal. Mulle hakkasid seal silma valge-sinise-mustrilised beebikäpikud. Põhjust ju tegelikult (veel) ei olnud, kuid kuna need olid lihtsalt nii armsad, siis ostsin ära. Kes oleks võinud arvata, et juba kuu aja pärast muutub see ost täiesti põhjendatuks. Augusti viimasel nädalal tegin kolm rasedustesti, sest oli lihtsalt selline sisetunne (ja mu enesetundes oli ka mingi muutus). Need kõik kinnitasid lapseootust. Teatavasti on hommikuses uriinis kõige rohkem rasedust näitavat hormooni (HCG) ja tõepoolest – kaks triipu ilmusid kiiresti nähtavale. Uskumatu, et nüüd ongi nii ja see juhtubki lõpuks ka minuga!? Naisena olin sellest ju ikka erinevatel eluetappidel mõelnud ja seda ette kujutada püüdnud.

Mõtlesin, et kuidas isaks saamise uudist oma elukaaslasele teatada ja otsustasin seda teha nii, et asetasin ülalmainitud beebikindad köögilauale, väikeseks vihjeks. Kui elukaaslane neid nägi, siis tekkis tal väike mõttepaus – huvitav, miks need seal köögilaual vedelevad? Kas ma niisama leidsin need kuskilt kotist üles ja panin lauale? Seejärel läksin ja soovisin talle õnne ja teatasin rõõmusõnumi. Olime mõlemad mõistagi väga õnnelikud, sest olimegi seda soovinud. Päris kohale jõudis see uudis aga siiski alles mõne aja möödudes.

1. septembril teavitasime uudisest ka minu vanemaid. Läksime koos „kooliaasta alguse puhul“ õhtust sööma ja ühel hetkel ütlesime neile, et meil on üks väike kingitus üle anda. Selleks oli raamat teemal kuidas olla hea vanavanem. Esialgu ei osanud nad selle peale midagi kosta, lihtsalt uurisid puurival pilgul raamatu esi- ja tagakaant. Ja siis käis klikk. Ema nägu läks särama ja silma tulid pisarad. Isa muheles. Ka minule tulid pisarad silma. See on üks nendest hetkedest, mida võid ju oma peas korduvalt läbi mängida, kuid kui see reaalselt käes on, siis hakkad ikka pisardama. Umbes nagu kihlumise moment või pulmapäeval altari ees seismise tunne. Ka mu elukaaslase peret saime raamatu kinkimisega rõõmustada, nende reaktsioon oli sarnane.

Esimesed rasedusnädalad kulgesid täiesti tavapäraselt, välja arvatud see, et kehatemperatuur oli tavalisest veidi kõrgem (ehk siis vahepeal oli palavikutunne) ning aeg-ajalt tundsin kõhus mingit pakitsust. Rinnad pakitsesid ka. Neljandal nädalal lisandus sellele suu kuivamine ja isu puudumine. Eriti vastumeelseks muutus liha. Suurem muutus tekkis kuuendal rasedusnädalal. Kui ma tükk aega midagi ei söönud, hakkas mul lausa paha. Samas oli mul endiselt isutus ja toit läks alla väga vaevaliselt. Söömine oli kui kohustus ja võttis kaua aega. Toidul puudus justkui maitse.

Meeletu iiveldus raseduse alguses (7.-9. rasedusnädal)

Ja siis saabus seitsmes rasedusnädal. Nüüd oli juba pidevalt paha olla. See oli rasedusaegne iiveldus, aga raskemal kujul. Nii halvasti pole ma end kunagi varem tundnud. Siin on väljavõte päevikust: „Süda läigib ja mul iiveldab pidevalt. Paar korda olen ka oksendanud, kuid enamasti ajab lihtsalt öökima. Söök on vastik. Suudan süüa ainult puuvilja või röstsaia ja juua vett. Kõht on lahti. Tööle ei saa minna. Olen viimased päevad voodis veetnud. See meenutab kõhuhäda, kõhuviirust, toidumürgitust, ainult et ei lähe kuidagi üle …“ / „Kuna mul on nii masendavalt paha ja iiveldus kestab lakkamatult (nii öösel kui päeval), siis ei ole ma saanud ka öösel üldse magada. Ei tea, kui kaua nii suudan, see on tõesõna suremise tunne. Olen viis päeva täiesti 0 unega olnud ja magamatusest on zombie tunne. Pea kumiseb otsas ja mul on justkui kaaluta olek…“ /

Selle koha pealt on päevik tegelikult vähese tekstiga, sest arusaadaval põhjusel ei olnud ma võimeline sinna kirjutama. Tegin seda suuresti tagantjärgi. Kuna kergendust ei tulnud, vastupidi, asi läks aina hullemaks ja mu jõuvarud olid otsa lõppemas, sõidutas elukaaslane mind lõpuks perearsti juurde. Seal tehti mulle Cerucali süst (sisaldab oksendamis- ja iiveldamisvastast metoklopramiidi).

Möödus tund ja iiveldus kadus ning mul oli taas inimese tunne. Teadsin, et see kestab küll vaid loetud tunnid, kuid nautisin igat sekundit normaalset enesetunnet. Sügise kohta oli haruldaselt soe ja päikesepaisteline ilm ning mäletan, kuidas läksime elukaaslasega pärast seda lihtsalt haigla kõrval asuvale mereäärsele haljasalale. Viskasime teki maha ja lebasime murul. Ja mina tundsin kaasa kogu maailma rasedatele, haigetele ning unetutele, kelle kehva enesetunnet ma mõistsin.

Unetus raseduse esimesel trimestril

Paaril üksikul korral pidin ka Cerucali tablette võtma (et tööle minna ja seal normaalselt funktsioneerida), kuid üldiselt pani see iiveldusprobleemile õnneks piduri. Küll aga jäi alles uneprobleem. Isegi kui öösel enam paha olla polnud, ei suutnud ma mingil põhjusel ikkagi enam magama jääda. Selline tunne, et olen kaotanud magamisvõime. Tõenäoliselt ei ole paljudel inimestel seda kogemust, et olla täiesti ärkvel umbes 5 ööpäeva järjest. Tõeline piinamismeetod.

Proovisin ära kõikvõimalikud elementaarsed undsoodustavad toimingud: enne ööd kasutasin tubades ainult mahedat valgust, ei vahtinud nutiseadmeid, käisin sooja duši all, kuulasin meditatiivset muusikat, jõin sooja piima meega, jõin rahustavaid taimeteid, käisin jalutamas, võtsin palderjani jne. Magamistuba oli õhutatud ja kottpime, ükski tuluke ei seganud jne. Und aga peale ei tulnud. Käisin ka massaažis, lootuses, et ehk see lõõgastab keha, kuid sellest polnud suurt tolku. Ka apteegis pakutavad leebemat sorti preparaadid olid kõik rasedatele mittesoovitatavad või lausa keelatud. On selge, et rasedana ei tohi ravimeid tarvitada (tohib siis, kui saadav kasu on suurem kui võimalik kahju, kui on mingi haigus jne). Rasedate peal ei saa ju katseid teha, seega arusaadav – milline tootja tahaks endale riski võtta? Isegi loodusravimite (nt palderjani) suhtes olid apteekrid tegelikult eriarvamusel. Ära langes ka melatoniin, mis oleks muidu kindel ja üsna süütu asi, mida uneprobleemi korral proovida.

Leidsin siiski ühe toote, Sleepguide melatoniinisprei, mille peal oli kirjas, et see sobib ka rasedatele. Apteegis (kus seda müüdi) oldi ikkagi skeptilised (tõenäoliselt lihtsalt teadmatusest), kuid maaletooja oli täiesti veendunud, et see on rasedale sobiv (meil oli pikk ja põhjalik vestlus). Muidu ei oleks ka selle toote pakendile saanud nii julget kirja panna (ravimite nõuded on karmid). Melatoniin on nimelt inimese käbinäärmes sünteesitav hormoon, mis reguleerib bioloogilist ööpäevarütmi. Kuna melatoniini sünteesitakse ka meie kehades, on see sprei alustuseks leebe, kehale omasem variant, mida proovida. Lühidalt öeldes aitab see inimesel magama jääda, aga ei taga siiski seda, et uni oleks pikk ja pausideta. Spreil pidi tabletist palju tõhusam imendumisvõime olema. Siiski ei tohiks ka sellest sõltuvust kujuneda, see on mõeldud ajutiseks kasutamiseks.

Mina seda spreid siiski ei proovinud – panen selle siia kirja selleks, et mõnel unetul rasedal tulevikus lihtsam oleks. Sellel hetkel, kui ma selle sprei lõpuks avastasin, oli uneteemaga juba veidi parem – endiselt kehv, kuid vähemalt nii, et hommikuti enam päris zombie-tunnet polnud. Aga see oleks ilmselt olnud ka ainuke asi, mida oleksin julgenud proovida (seda oleks lubanud ka minu ämmaemand). Kokkuvõttes ei tarvitanud ma niisiis mitte midagi. Küll aga arvan, et veidigi paremaks muutis une magneesiumiõli, mida määrisin enne magamaminekut jalgadele. Vahepeal tegin ka magneesiumi jalavanni. Seda julgeks ka kindlasti soovitada.

Olgu öeldud, et enne rasedust ei olnud mul unega mingeid probleeme. Magasin vahepeal isegi kauem kui 8h, sest tundsin, et organism vajab seda. Olin tõeline unekott. Loomulikult võis mõnikord ette tulla ka kehvemaid öid või mõne mure tõttu pikemat uinumisaega (nagu ilmselt kõigil), kuid mitte midagi sellist, mida nüüd kogesin. See võis tekkida muuhulgas ka hormoonide tasakaalu suurest muutusest, mis sel ajal kehas toimub. Etteruttavalt ütlen, et uni läks küll varsti veidi paremaks, kuid jäi raseduse lõpuni katkendlikuks. St öö jooksul oli palju ärkamisi ning viibisin rohkem kergema une faasis, sest nägin meeletult palju unenägusid. Kasutasin une analüüsimiseks alguses lausa nutikella, et näha, kui palju sealhulgas liigutustevaba olemist on.

Nagu Murphy seadus, hakkas meie naaber just sellel kõige raskemal perioodil öösiti tümakat kuulama. Mõistagi ei lasknud selline „vaibakloppimine“ ka magada, mis tekitas omakorda ärevust iga hilisõhtu ees. Õnneks lahenes see pärast temaga rääkimist. Kortermajade miinus on papist seinad.

Mind üllatas kõige rohkem see, et unetuse probleem tekkis juba nii varases raseduse staadiumis. Googeldasin seda teemat päris põhjalikult ja sain teada, et valdavalt esineb seda ikkagi kolmandal trimestril. Siis on see lausa tüüpiline kaebus ja tingitud enamasti suure kõhuga magamisest tulenevast ebamugavusest. Eesti foorumitest ma kahjuks sellist asja nagu esimese trimestri unetus ei leidnud. Küll aga räägiti sellest välismaa foorumites. Osadel naistel seega lihtsalt ongi kogu raseduse vältel kohutav uni. Pidin sellega lihtsalt leppima. Kui tulevikus peaks kellelgi, kes seda kirjutist loeb, sama probleem olema, siis võib minuga ühendust võtta ja saan sellest teemast põhjalikumalt rääkida.

Inimesed võtavad normaalset enesetunnet ja und väga iseenesest mõistetavalt. Kui oled aga korra midagi vastupidist kogenud, siis oskad hea enesetunde eest tänulik olla. Olin sel perioodil täiesti abitu, ei suutnud voodist tõustagi, rääkimata söögi valmistamisest või tööle minemisest. Olen väga tänulik, et mu elukaaslane ja perekond mind abistasid.

Tagantjärgi võib öelda, et rasedusaegne uni oli mul kõvasti kehvem kui peale lapse sündi olevad unetud ööd. „Magamajäämisvõime“ taastus kohe, kui ma enam rase polnud. See probleem asendus nüüd lihtsalt katkesTATUD unega, mis oli palju parem variant, kui suutmatus magama jääda.

Esimene ämmaemanda külastus

9. rasedusnädalal külastasin esmakordselt oma haigla poolt määratud ämmaemandat. Läksime sinna koos elukaaslasega. Esimesest külastusest jäi meile pigem neutraalne mulje. Ei osanudki kohe seisukohta võtta. Kõik oli tegelikult kenasti. Ämmaemand küll vastas küsimustele, kuid ei jätnud hoolivat ega sooja inimese muljet. Ei olnud lihtsalt „minu inimene“. Pigem jättis ta isegi veidi ükskõikse mulje.

Siinkohal üleskutse ämmaemandatele – kui teil peaks olema parajasti kehv päev, halb tuju või üleüldiselt krõbedam iseloom, siis palun püüdke esmakordse raseda esimesel visiidil vähemalt veidigi meeldiv olla. Rase on tundlik ning kuigi teie olete kõik need teemad juba tuhat korda läbi nämmutanud, on temale kõik täiesti uus ja alguses isegi veidi hirmutav. Ta vajab teie tuge. Sellegipoolest oli see ikkagi meie esimene visiit, kõhubeebi esimene kontroll ning eriti tore oli see, et nägime pisikest krevetilaadset olendit ka juba ultrahelipildi pealt. Pisarad tulid silma, sest nüüd oli see uudis siis kuidagi ametlik – me saame lapse.

Hiljem, kui hakkasin omale sünnituseks individuaalset ämmaemandat otsima, kohtusin Siiriga (ämmaemand Siiri Ennika), kes on meeldiv ja tore inimene ja kellega tekkis kohe see õige tunne. Tema näitel saan öelda, et selle professiooni esindaja saab olla ka siiralt hooliv, kaastundlik, abivalmis, emalik ja oma tööd ka pärast pikaajalist praktiseerimist endiselt armastav. Seetõttu valisingi sünnituse juurde just tema. Aga sellest kirjutan hiljem lähemalt.

10.-15. rasedusnädal

Võrreldes eelnevate nädalatega läks nüüd unega veidi paremaks, kuid ärkasin öösel siiski iga natukese aja tagant üles. Oli paremaid ja kehvemaid öid. Selles oli oma osa ka pissirallil, mis öösiti toimuma hakkas (ja kestis raseduse lõpuni). Hakkasin nägema igasuguseid veidraid unenägusid, ka hirmsaid. Väga paljud unenäod olid seotud mu lapsepõlvekoduga (ilmselt mingi alateadlik teema). Hommikuti tekkis reeglina okserefleks (see kurikuulus morning sickness) kas niisama või hambapesu peale. Muutusin ka ülitundlikuks, ei talunud väga mingit pahandamist ega näiteks seda, kui keegi häält tõstis.

Söömisega oli endiselt nii, et kui tekkis liiga pikk paus (üle 1,5 – 2h), siis hakkas mul väga paha. Üsna tihti ajas see „paha olla“ mind oksele (kas rasedus pole mitte „romantiline“ aeg? J). Toit läks aga sisse vaevaliselt. Tööl käies olid lõunapausid täielik väljakutse. Asi oli lihtsalt selles, et kui nii tihti hakkab paha, siis istud seal, supikauss ees ning püüad amps ampsu kaupa seda sisse uhada, lootes, et oksele ei hakka. Nimetaksin seda „mõistusega“ söömiseks – kõht on tegelikult tühi, aga isu ei ole, seega sunnid end. See kõik polnud eelnevalt läbi elatud raske iivelduse ja magamatusega võrreldes aga absoluutselt mitte kui midagi. Selle kõige peale langes ka mu kaal paari kilo võrra ja nüüd olin lõpuks (enda jaoks mõeldud) ideaalkaalus, millesse mul enne rasedust küll kuidagi jõuda polnud õnnestunud. Järelikult – tahate kaalust alla võtta? Jääge rasedaks!

Kõhubeebi areng pidi kuni 12. nädala lõpuni olema meeletult intensiivne, seega kõik need eelnevad tunnused ja halb enesetunne olidki sellega seotud. Küll aga pidi umbes 13. nädala paiku toimuma hormoonide tasakaalustumine, mis minu puhul ka paika pidas.13. rasedusnädalal tehti mulle ka esimene suurem ultraheliuuring ja nägime pisikest taas ekraanil. Ta oli väga palju kasvanud. Kui köhatasin, siis ta reageeris sellele liigutamisega. Pisardasin taas, sest läbi ultraheli pildi tundus see kõik väga reaalne. Saime ka temast pildi kaasa.

Allergia raseduse ajal

Vahepeal esines mul ka allergiat. Olen allergiline näiteks kassi, tolmulesta ja veel mõne muu allergeeni suhtes. Enamasti tähendab see sügelevaid silmi ja nohust nina. Raseduse ajal ei tahtnud ma aga ühtegi tabletti või ravimit kasutada (kui just tõesti mingi totaalne hädajuhtum polnud, nagu alguses kirjeldatud raske iiveldus). Selles osas oli tõeliseks elupäästjaks ninaloputusseade Capster – koostöös Eesti kõrva-nina-kurguarstidega välja töötatud meditsiinilisest silikoonist seade. Ma tõesõna ei tea, kuidas oleksin allergia sümptomeid muud moodi leevendanud (sest allergiatabletti ma võtta ei tahtnud). See on lihtne ja tõhus vahend nina loputamiseks. Sisuliselt uhub füsioloogilise lahuse vesi allergeenid ninast minema. Esimesel paaril korral võis selle kasutamine veider olla (vesi läheb ühest ninasõõrmest sisse ja tuleb teisest välja), kuid ära harjudes muutub protsess kiireks. See on tänaseni esimene abivahend, mida allergia sümptomite tekkimisel kasutada. Nii et kõik maailma (rasedad ja mitterasedad) allergikud – see on väärt proovimist!

Õnnelikud lapsevanemad lapseootel     lapseootus-rasedus-nädalate-kaupa-4

Fotod: Kerli Halliste

RASEDUSE 2. TRIMESTER (16.-28. rasedusnädal)

16.–17. rasedusnädal

Võib öelda, et teine trimester oli palju lihtsam kui esimene (teatud „vaevused“ küll olid, kuid ei midagi hullu).  Tasapisi hakkas tekkima survetunne vaagnale (häbemeluuvalu on üsna tavapärane raseduse „sümptom“). Vahel rohkem, vahel vähem, kuid mingi aeg võis liikumine mitu nädalat järjest valulik olla. Valulikuks muutus ka lihtsalt voodist välja tulemine. Vahepeal oli tõesti nö vanainimese tunne, mis süvenes 3. trimestril. Seoses survetundega vaagnale, muutus pissil käimine nüüd juba väga sagedaseks, ka öösiti.

Rasedus on ootuse aeg – ja seda mitmes mõttes. Ootasin pidevalt ämmaemanda juures käimist või uuringuid. Mul oli tunne, et tahaksin (südamerahu huvides) tihedamini teada, kuidas kõhubeebil läheb. 16. rasedusnädalal hakkas mu kõht natukene juba välja paistma. Samuti oli tunne, et kõht on nüüd kuidagi tugevam, elastsem. Ühinesin facebookis ka esimese beebigrupiga, kuigi olin seal pigem vaataja, mitte kirjutaja rollis.

Gestatsioonidiabeet – Rasedusaegne suhkruhaigus

Ühel hommikul sain oma ämmaemandalt kõne. Ta ütles, et minu hommikuse veresuhkru näitaja oli olnud liiga kõrge ja seda asja tuleb edasi uurida. Käisin seega glükoositaluvustesti (GTT) tegemas. Ostsin selleks apteegist kaasa apelsinimaitselise glükoosijoogi, mis tuli testi tegema minnes ühel hetkel ära juua. Tulemus oli selline, et minu tühja kõhu veresuhkur oli 5,7 ehk üle normi (lubatud maksimaalne näitaja on rasedale 5,1). Teised kaks numbrit (veresuhkru tase teatud aeg pärast glükoosijoogi joomist) olid aga normis. Tänapäeval saab rasedusaegse ehk gestatsioonidiabeedi diagnoosi kohe, kui üks GTT näitaja kolmest on üle normi. Seega oli mul nüüdsest ametlikult gestatsioonidiabeet – rasedusaegne süsivesikute ainevahetushäire. See probleem taandub pärast rasedust ise, kuid osadel naistel on edasise suhkruhaiguse (II tüübi diabeedi) tekkimise oht.

See hirmutas mind väga. Lugesin ohtudest, mida see beebi jaoks kaasa võib tuua, kui naine oma süsivesikute tarbimist kontrolli alla ei saa. Kujutasin ette, et pean hakkama igat ampsu ülitäpselt jälgima. Isegi puuviljades on ju suhkur, mida ma siis üldse süüa tohin!? Söömine oli ju niigi vaevaliseks muutunud ja nüüd polnud justkui enam erilist valikut ka. Käisin diabeediõe loengul (diabeedi grupinõustamine) ja sain glükomeetri. Mul tuli hakata pidevalt oma veresuhkru taset mõõtma – kolm korda nädalas, terve päev (teatud aeg pärast igat söögikorda). Alguses tundus, et sellest kujuneb väga ajamahukas ettevõtmine. Etteruttavalt saab aga öelda, et ma harjusin sellega kiirelt. Kogu protsess toimus vaid mõne sekundiga ja mul tekkis kiirelt vilumus.

Tuli välja, et tegelikult olid mu söömise järgsed veresuhkrud valdavalt täiesti normi piires. Ka kolme kuu keskmised näitajad olid normis. Mõnel väga üksikul korral (näiteks magusat süües) võis näit natuke lubatust kõrgem olla. Seega jäi mulle mulje, et see diagnoos oli ehk pigem natuke juhuslikumat laadi. Ka GTT-d tehes olid mu veresuhkru näitajad pärast ülimagusa glükoosijoogi tarbimist ju täiesti lubatu piires. Probleem oli ainult esimese, tühja kõhu veresuhkruga. See andis alust arvata, et äkki see asi ikkagi nii hull ei ole. Ka diabeediõe loengust jäi meelde, et praegu on veresuhkrunäitajate normid madalamad kui varem. Mõned aastad tagasi poleks pooled ruumis viibijad pidanud selleteemalist loengut üldse kuulama tulemagi.

Tagantjärgi on mul aga ülihea meel, et veresuhkruid mõõtma pidin, mis sellest, et kõik oli tegelikult korras. Ma ei olnud enne rasedust oma toitumist kunagi eriti jälginud. Polnud süsivesikute-valkude-rasvade maailmaga kursis ega süvenenud sellesse, mida mingi toit sisaldab. Nüüd tuli end kurssi viia ja see tähendas, et ma valisin hoolikalt, mida sõin. Tulemuseks oli mitte ainult kontrolli all olev veresuhkur, vaid ka tervislikum toitumine, raseduse puhul normaalne kehakaalu tõus ja lõppkokkuvõttes ka mõistlikus kaalus beebi.

18.-23. rasedusnädal

Käisin diabeediõe juures oma näitude alasel konsultatsioonil. Ta oli nendega rahul ning seetõttu lubas mul hakata (senise kolme asemel) kahel päeval terve päev veresuhkruid mõõtma. Rinnad pakitsesid ja muutusid täidlaseks. Nina kippus vahepeal kinni minema ja harva esines ka pea tuikamist. Hakkasin oma kõhtu järjest rohkem tundma.

20. rasedusnädala paiku hakkasin kõhus ka nn „kalakesi“ tundma. Hommikuti tundsin õrna põtkimist. See on ikka täielik ime, et naise kõhus kasvab elusolend, kes oma pisikeste jalakeste ja kätega liigutab. Beebi liigutamine on imeline tunne. Kõhubeebi oli mõnel päeval väga aktiivne, kuid teisel päeval tundsin tema liigutamist harvem. Rohkem oli liigutamist öösel või varahommikul. Vahepeal tekkis kõhukesele märgatav kõrgendik ehk tita vahetas siis parajasti asendit, poosi. Nüüdsest oli mõnikord harva tunda kõhu pingesseminekut, mis mõne aja pärast rauges. Inimesed hakkasid minu lapseootust ka juba kampsuni alt märkama. Kõht hoidis pigem allapoole.

21. rasedusnädalal toimus teine ultraheliuuring ja saime teada oma lapse soo. Meil sünnib poiss! Miskipärast oligi mul selline tunne kohe algusest peale. Olime väga rõõmsad ja tegelikult ei olnud meil soo osas küll mingit eelistust olnud. Nüüd sain ka poes juba kindlaid valikuid teha, kuigi eelistan siiani pigem neutraalseid toone ja mustreid (lihtsalt minu maitse). Panin meid kirja esimestesse perekooli loengutesse. Hakkasime ka käru, vankrit ja turvahälli otsima – valik võttis silme eest kirjuks.

22. rasedusnädalal oli mul korraks minestustunne. Ja seda esines edaspidi veel paaril korral, näiteks siis, kui tükk aega seisin. Vahepeal tundsin alakõhus tugevat survet ja valulikkust ja nendel momentidel tuli mul istuda. Naba hakkas nüüdsest väljapoole punnitama. Pikemad jalutuskäigud lõppesid alati sellega, et tagumik (enamasti kuskilt sabakondi lähedalt) oli valulik ja kange.

24.–27. rasedusnädal

Vahepeal jõudis kätte uus aasta (2018 ehk Eesti Vabariigi 100. juubeliaasta). Enesetunne oli mul nüüdseks palju paremaks muutunud. Uni oli endiselt katkendlik ja pausidega, kuid uinumine ei võtnud enam nii kaua aega. Unenäod olid ülimalt fantaasiarikkad ja tegevus toimus enamasti mu lapsepõlvekodus. Isu oli tagasi tulnud ja normaalne. Veresuhkrud olid normis. Hakkasin täheldama ka pesapunumisinstinkti (loe: paigutasin asju ümber, tekitasin lisapanipaiku, tõstsin niisama vedelevaid asju korvidesse ja kastidesse jne).

25. rasedusnädalal käisime elukaaslasega esimeses perekooli loengus, mille teemaks oli sünnitus. Beebi liigutamine muutus veidi tugevamaks ja nüüd oli ka elukaaslasel võimalus seda tunda, kui õigel hetkel märku andsin. 26. rasedusnädalal ja veel paar korda hiljem oli mul hommikupoole umbes 20 minutit silmade ees kestev värelus, mis mind ära hirmutas. See oli hästi imelik nähtus, sest enesetunne oli normaalne ja vererõhk tavaline (madalapoolne). Silme ees aga virvendas (pilt väreles) ning sel ajal ei saanud ma näiteks teksti lugeda. Vaate keskosa oli terav, kuid äärealades virvendas. Millest selline asi tekkis, ei saanudki ma teada. Silmakontroll näitas, et mu silmad on korras. Pakuti, et äkki on hemoglobiin liiga madal, kuid selles polnud asi. Kahtlustan, et see võis kuidagi vähese magamisega seotud olla. Hiljuti mainis üks tuttav, et temal oli sarnane asi migreenihoo ajal.

Doktor Šois ja Ultrahelikliinik

27. rasedusnädalal käisime ka meie lõpuks kuulsa ja paljukiidetud dr Šoisi juures. See oli tõepoolest vahva kogemus – täpselt nii, nagu räägitakse. Meil viis ta läbi loote 3d/4d ultraheliskriiningut ehk nägime oma pisikest ka veidi “reaalsemas” plaanis. Arsti kommentaarid olid niivõrd humoorikad ja ta seletas kõike, mida ekraanil näha oli. Kõige toredam hetk oli see, kui lapsuke suud maigutas, nagu oleks midagi maitsvat söönud vms. Oli näha ka tema pöidlaimemist. Jäime külastusega väga rahule ja saime sellest ka DVD mälestuseks kaasa.

Oma haigla poolt määratud ämmaemanda külastamised muutusid paraku järjest ebameeldivamaks. Osadele küsimustele vastates oli ta kuidagi nipsakas. Ühele minu jaoks olulisele küsimusele (beebi kaalu kohta) nähvas ta vastuseks „mis vahet sel on!?“ Tema tuju sõltus päevast. Iga asi on aga millekski hea. See innustas mind kiiresti südamlikku ja toredat eraämmaemandat otsima – kedagi meeldivat, kes just sünnituse juurde appi tuleks.

Pärast individuaalsete ämmaemandate kohta internetis tehtud põhjalikku uurimistööd valisin lõpuks välja Siiri Ennika. Tema kohta leidus ainult positiivset tagasisidet. Info, mille ta enda kohta haigla lehele kirjutanud oli, kõnetas mind. Oli näha, et talle meeldib see töö. Telefonis jättis ta samuti sõbraliku ja hea inimese mulje ning leppisime kohtumise kokku. Minu jaoks oli väga oluline temaga kokku saada, sest see isik, kelle luban oma sünnituse juurde, peab tekitama turvalise tunde. Etteruttavalt ütlen, et pärast meie kohtumist olin kindel, et soovin sünnituse juurde just teda. Meeldiv, rahulik, siiras ja vastas igale küsimusele sõbralikult. Mu valik oli kindel.

    

Fotod: Kerli Halliste

RASEDUSE 3. TRIMESTER (28. rasedusnädal – sünnituseni)

Lapse liigutused muutusid intensiivsemaks. Neid oli iga päev tunda, kuid tunne oli erinev – vahel kõditav, vahel tugevate põntsudena. Igatahes oli see väga eriline tunne. Vahel, kui neid öösiti tundsin, naeratasin. Need põntsukesed tegid mind üldiselt ka rahulikumaks, sest andsid kinnitust, et beebil on kõhus hea olla. Vahepeal tegi ta ka kukerpalle (loe: vahetas asendit). Sain sellest kohe aru, sest kõht läks kuidagi äärmiselt “kangeks” ja teatud kohta tekkis lühikeseks ajaks nö “kõrgendik”. Kõht oli nüüd mõnusalt ümar ja hoidis endiselt pigem allapoole.

  1. 28. rasedusnädalal käisime elukaaslasega sünnitusmajaga tutvumas. Meile näidati juhuslikult täpselt seda sünnitustuba, milles ma hiljem sünnitasingi. Pärast pikka juurdlemist (ja poest poodi käimist) valisime välja käru (Hartan VIP) ja turvahälli (Cybex Cloud Q), kuid nendest (ja kõikidest teistest beebile vajalikest asjadest) kirjutan tulevikus eraldi postituse.
  2. 29. rasedusnädalal muutus mu hemoglobiini tase pinnapealseks, mis tähendas, et pidin hakkama rauapreparaati kasutama. Ämmaemand soovitas kohe Retaferi, kuid kiire googeldamine näitas, et sellel võib olla palju kõrvaltoimeid, k.a. halb mõju maole ja väga kinnine kõht. Apteegist sain aga soovituse kasutada hästiimenduvat vähemate kõrvaltoimetega kolmevalentset Ferrum Leki. Seal sees on aga selline aine nagu aspartaam, mis jällegi väga süütu ei tundu. Et mitte kohe lisaainetega ja kõrvaltoimetega rauatablette neelama hakata, alustasin esialgu Floradix rauasiirupist. Õnneks oli sellest abi. Käimisega olid nüüd valulikud lood. Sain aru, miks rasedad nn pardikõnnakut teevad – surve vaagnale oli tugev.
  3. 30. rasedusnädalal käisime sünnituse valutustamismeetodeid käsitlevas perekooli loengus ja saime esimest korda kokku oma eraämmaemandaga (Siiri Ennika, kellest oli eespool juttu). Tellisin internetist ka beebivoodi ära, mis tähendas, et suuremad ostud olid nüüdseks tehtud. Käisin ka Pelgulinna Sünnitusmaja Perekeskuses rasedate joogas ja vestlusringis. Joogast kui sellisest minul sünnituseks tegelikult suurt tolku polnud, kuid mulle väga meeldis just Meelike Reimeri läbiviidud vestlusring, kus lapseootel naised said sünnitusega seotud hirme ja muresid jagada ning kogemusi vahetada.
  4. 31. rasedusnädalal sai Eesti Vabariik 100 aastaseks. Ilus aasta, millal sündida. Mõtlesin, et kuidas tõlgendada seda väga rütmilist õrna põtkimist kõhus. See polnud lapse tavapärane liigutamine, sest oli korrapärase rütmiga ja kestis teinekord ikka mitu minutit järjest. Foorumitest sain teada, et see on luksumine, mis oli omakorda tingitud lootevee neelamisest. Räägiti ka seda, et kes luksub kõhus, luksub tõenäoliselt ka hiljem ja kui sündmustest ette rutata, siis – jah, täpselt nii see on. Meie väike luksunaator seda aeg-ajalt tõesti teeb (vahel just siis, kui on peaaegu uinunud ja emme juba vaikselt toast välja hiilib). Sel nädalal käis meie lapseootust kodus pildistamas ka armas fotograaf Kerli Halliste ja neid pilte selles postituses näetegi.

Alates 32. rasedusnädalast ei läinud mu talvejope enam eest kinni, seega hakkasin kandma raseduse ajaks ostetud suuremat jopet. Tänapäeval on sellega ikka väga lihtne – nüüd müüakse jopesid, millele saab lukkudega kinnitatava lisaosa panna. Ja kui naine enam rase pole, siis kantakse seda jopet ilma lisaosata edasi. Nähtavamaks muutus ka kõhu peale tekkinud triip (teisisõnu ka linea nigra, kõhutriip, pregnancy line). Kõhu kasvamine mõjutas veidi ka hingamist – nendel hetkedel, kui beebi eriti mürgeldas, oli natuke raskem hingata.

  1. 34. nädalal käisin Ämmaemanduskeskuses Ingrid Kaoküla vesisünnituse teemalisel loengul. Seal rõhutati hingamise ja sünnitust soodustavate pooside olulisust. Teoreetiliselt olime nüüd elukaaslasega üsna hästi ette valmistunud. Mu kaaslane oli minuga igas loengus kaasas käinud, seega oli ta nüüdseks nii naise siseehitusest kui sünnitusest vaat et liigagi palju kuulnud. 35. rasedusnädalal tekkisid mul nohu ja ninakinnisus ning kurk oli valus. Minu suur abimees oli taas Capster, millest oli eespool pikemalt juttu. Tutvusin aktiivsünnituse loengus erinevate efektiivsete sünnituspoosidega.
  2. 36. rasedusnädalal jäin rasedus- ja sünnituspuhkusele. Toimus viimane ultraheliuuring enne sünnitust. Samuti käisime Väikse Päikse Lastekeskuses oma individuaalse ämmaemanda loengul. Minu ninakinnisus aina süvenes ja olin sunnitud apteegist Afrini ninaspreid ostma. See aitas koheselt, kuid ilma selleta ei olnudki kuni sünnituseni enam võimalik olla. Ninakinnisuse tõttu oli mul Afrin pidevalt kaasas, sest sünnitama minnes on ju hingamine A ja O, kuid selle eelduseks on lahtine nina.

Mõtted hakkasid vaikselt sünnituse tähtaja suunas liikuma. Alustasin tasapisi ka haiglakoti kokkupakkimisega. Mu mälu oli tavapärasest kehvemaks muutunud, olin hajameelne. Jalad olid endiselt veidi paistes/turses ilmega ja seetõttu hõõrusin neid igal õhtul magneesiumiõliga (mis on, muide, ka und soodustav). Nina oli vahepeal ikka täiesti kinni – nina limaskestad olid väga turses, mis on aga raseduse puhul jällegi tavapärane nähtus. Vahepeal tundsin kõhus ka mingit pakitsust. Kõik vajalikud esemed olid nüüdseks beebi jaoks ostetud.

Haigla poolt esialgu määratud ämmaemand suutis vahepeal vereprooviks vajaliku saatekirja unustada, sünnituslehega segadusse ajada ja juba ka esilekutsumisega hirmutada. Aga olin rahulik, sest kaua polnud enam jäänud ja ma teadsin, et nüüd võin kõik oma küsimused esitada eraämmaemandale, kes mõjus alati positiivselt ja rahustavalt. Hakkasin lugema ka paljukiidetud Ina May Gaskini raamatut „Loomuliku sünnituse teejuht“.

Tähtaja lähenemine muutis mind veidi ärevaks küll, kuid miskipärast oli mul sünnituse osas pigem ootusärevus, mitte hirm. Võiks öelda, et ma isegi tahtsin sünnitust kogeda, et teada saada, mida see endast kujutab. 39. rasedusnädalal, 23. aprilli hilisõhtul hakkas mu kõht enne magamaminekut korraga lainetena pakitsema ja läks lahti. Kuna midagi edasi ei toimunud, siis läksin magama. Hommikul oli kõik normaalne, seega oli see olnud nö valehäire.

JA SIIS SAABUS AEG MINNA SÜNNITAMA
  1. 40. rasedusnädalal rääkisin telefonis Siiriga ja sain vastused oma viimastele küsimustele, mis veel enne sünnitust tekkinud olid. Kott oli pakitud. 27. aprilli varahommikul nirises voodisse väike kogus lootevett. Päeva jooksul nirises seda edasi ja sain aru, et enam pole kaua jäänud, kui oma pisikesega kohtume. 28. aprilli varahommikul sündiski meie kallis pojake. Kirjutasin sellest intensiivsest ja ilusast kogemusest ka põhjaliku blogipostituse – siit saad lugeda minu poja sünnilugu.
lapseootus-rasedus-nädalate-kaupa-3_2    lapseootus-rasedus-nädalate-kaupa-5

Fotod: Kerli Halliste

SOOVITUSED ESMAKORDSELE RASEDALE

  • * Raseduse kohta saab infot ning küsimusi ööpäevaringselt küsida tasuliselt Ämmaemandate nõuandetelefonilt 12252.
  • * Kui Sul on mõni mure, mida päris igaühele jagada ei taha (või saa), siis selleks on olemas raseduskriisinõustajad, kellega saad ka telefoni teel anonüümselt rääkida.
  • * Rasedus kestab pikka aega – ära sea endale eesmärki kohe alguses (nt 1. trimestril) kogu infot hoomata. Kohane olukorraga rahulikult, info hakkab Sinuni jõudma nii kui nii. Kui Sul on küsimusi, siis kirjuta need kuskile üles. Hiljem saad kõike ämmaemanda visiidil küsida.
  • * Esialgu on Sul tarvis end lihtsalt rasedusega valitud haiglas arvele võtta. Kui rasedustest on positiivne, tuleb pöörduda naistearsti või ämmaemanda vastuvõtule enne 12. rasedusnädalat. Soovitav on esimene visiit teha raseduse 7.- 9 . nädalal.
  • * Raseduse suurust arvutatakse viimasest menstruatsioonist. Raseduse alguseks loetakse (nö lihtsuse huvides) naise viimase menstruatsiooni esimest päeva. Seda seetõttu, et enamasti ei tea naised täpset viljastumise kuupäeva, kuid oskavad öelda, millal neil algas viimane menstruatsioon.
  • * Rasedus on hea aeg, et üle vaadata oma senised toitumisharjumused. Toitumine peaks olema tasakaalustatud, et laps saaks kätte kõik vajalikud toitained. Sinu kõhubeebi heaolu peaks olema piisav motivaator, miks rämpstoit tervislikuga asendada. Suitsetamisest ja alkoholi tarbimisest loobumine on juba iseenesest mõistetavad. Mainimata ei saa jätta ka seda, et toitumine mõjutab ka beebi sünnikaalu.
  • * Kui Sul on raseduse ajal unega probleeme, siis loe kindlasti läbi vastav peatükk, kus unest kirjutan. Tea, et kõhubeebil on oma rütm ja teda Sinu unerütm õnneks ei puuduta. Tee magneesiumi jalavanni (või määri jalgu magneesiumiõliga). Käi õhtul jalutamas. Loo rahustav magamaminekurutiin. Uni läheb mõne aja pärast paremaks.
  • * Synlabi verekontroll – Raseduse ajal on haigla poolt ette nähtud mitu ultraheliuuringut ning ka vere- ja uriiniproovid. Minul oli aga koguaeg selline tunne, et tahaks tihedamini teada, kuidas beebil läheb, seega ootasin neid harvasid arsti või ämmaka juures käimisi pikisilmi. Vereproove tehakse küll sagedamini, kuid on vaid mõned näitajad, mida seal vaadatakse. Seetõttu käisin paar korda lisaks ka Synlabis (kes veel ei tea, siis seal saab tasu eest mis iganes vereproove teha) või palusin perearstil mõnda näitajat ekstra kontrollida.
  • * Mina soovitan esmasünnitajal võimaluse korral kindlasti individuaalne ämmaemand sünnitusele kaasa võtta. See annab väga palju julgust ja kindlust juurde. Tema hakkab Sind ka telefoni teel juhendama, kui sünnitustegevus kodus peale hakkab.
  • * Soovitan kõik beebi jaoks kindlasti vajalikud tarbed juba mõistliku aja jooksul enne tähtaega koju valmis osta. Kui beebi on sündinud, on poodides kolamine küll viimane asi, mida teha. Veelgi parem on teha vajalike tarvete nimekiri ja selle järgi tasapisi esemed soetada.
  • * Rasedus- ja sünnituspuhkusele (RSP) on võimalik jääda 30–70 päeva enne eeldatavat sünnitamise kuupäeva (ehk 30.–36. rasedusnädal). Kui naine jääb RSP-le hiljemalt 30 päeva enne eeldatavat sünnitamiskuupäeva, on tal õigus saada (Haigekassast makstavat) sünnitushüvitist 140 päeva eest. Et RSP-le jääda, kirjutab arst või ämmaemand digitaalse sünnituslehe. Loe selle kohta lähemalt siit.
  • * Kui lasteteema on Sulle täiesti uus, siis võid kaaluda ka facebooki beebigruppidega liitumist. Need on tavaliselt selliste nimetustega, nagu “Aprilli beebid 2018” jne. Soovitan neid gruppe kasutada info hankimiseks ja nõu küsimiseks, aga mitte selleks, et oma last pidevalt teistega võrrelda. Ära unusta, et teatud oskuste õppimine kujuneb kõikidel omal ajal. Üks hakkab midagi tegema 3-kuuselt, teine alles 6-kuuselt, kuid mõlemad variandid on täiesti normaalsed. St “normaalseks” loetakse üsna pikka ajavahemikku.
loe siit ka MINU POJA sünnilugu ja seda, kuidas möödusid LAPSE kolm esimest elukuuD.
  • * * *
Jälgi mind KA facebookis, et olla uute lasteteemaliste postitustega kursis.

Soovid tulla üksi, kallima või perega pildistama? Otsid fotograafi ürituse, toote, kinnisvara pildistamiseks? Võta minuga ühendust siit.

Comments

comments

See sait kasutab küpsiseid, et pakkuda teile paremat sirvimiskogemust. Seda veebisaiti sirvides nõustute küpsiste kasutamisega.