Category: FAMILY, WRITING

MINU TEINE RASEDUS – LAPSEOOTUSE 9 KUUD

MINU TEINE RASEDUS

Paar aastat tagasi jagasin siin blogis oma esimese lapseootuse lugu. Käesolevast postitusest saab aga lugeda, milline oli minu teine rasedus nädalate ja trimestrite kaupa. See on kasulik lugemine eelkõige nendele, kes on parajasti lapseootel või plaanivad seda.

Eesmärk on anda lapseootusest (õigemini selle ühest võimalikust variandist) otsekohene ülevaade. Muuhulgas saab lugeda ka esimese trimestri meeletu iivelduse, unetuse, rasedusaegse diabeedi, maksahaiguse (hepatogestoosi) ja sünnituse esilekutsumise seikluste kohta. Eelkõige soovin, et kirjapandu aitaks mõnda sarnases olukorras inimest.

Minu teine rasedus oli selline, kuid alljärgnevat lugedes tasub kindlasti meeles pidada, et need 9 kuud võivad olla naistel väga erinevad. Mõnel puuduvad (peale kõhu kasvamise) muud tunnusmärgid üldse, kuid teisel on algusest lõpuni paha olla.

Tegemist on kõige pikema postitusega, mida siin blogis seni avaldanud olen. Lugemist on tervelt 15 A4 lehekülje jagu! Nii et haara tee- või kohvitass kõrvale ja sukeldu uskumatutesse seiklustesse, mis tabasid mind lapseootuse perioodil. 🙂

teine rasedus

OTSUSE TEGEMINE - KAS SAADA KA  TEINE LAPS?

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada päris algusest. Sellest hetkest, mil sündis üks tähtis otsus. Tõenäoliselt on iga ühe lapsega vanem mõelnud vähemalt korra ka selle peale, et kas võiks saada ka teise lapse. Nii ka meie.

On selge, et esimesed eluaastad ja kaks väikese vanusevahega last ei ole just lihtsamate "projektide" hulka kuuluv. Teise lapse otsus tähendab seda, et ka kogu unetrall, gaasivalutrall, jonnitrall (ja kõik muud trallid) tuleb taaskord läbi teha. Lisame siia valemisse juurde ka paraja portsu ettearvamatust, sest lapsed on erinevad. Ühe kehv uni ei pruugi tähendada, et teisel on ka kehv uni. Kuid vabalt võib olla, et teise lapse uni on veelgi kehvem.

Ketrasin neid mõtteid oma peas ja olin kahevahel. Peamine küsimus, mis mul tekkis, oli et kas ma saan kahe lapsega hakkama? Peab tunnistama, et ma olen (vähemalt enda arvates) võrdlemisi mugav inimene. See otsus tähendab ju, et pean olema veelgi tublim. Sisuliselt kaob mõneks ajaks oma aeg sootuks. See tähendab eneseohverdusi jne.

Aga teiselt poolt oli mu sees olemas ka tunne, et kui ma ei proovi, siis jään seda hiljem kahetsema. Samuti mõtlesin sellele, et lastel on elus hiljem kergem, kui neil on õde-vend. Keegi, keda saab usaldada, kes on oma inimene. Omapoolse otsuse (sest sama palju on see ju ka elukaaslase otsus) tegemisel lähtusin ma mitte nendest ilmselgelt rasketest esimestest aastatest ja momentidest, vaid just hilisemast ajast. See tugi, mis lastel teineteise näol hiljem elus olema saab, oli minu silmis väärtuslik.

Samuti mõtlesin selle peale, et mis saab siis, kui ka teine rasedus toob kaasa selle pehmelt öeldes kohutava enesetunde (sh unetuse ja iivelduse), mis mind esimese raseduse ajal kimbutas. Või on lootust, et teine rasedus kulgeb kergemalt?

Umbes samal ajal oli mul ühe tuttavaga vestlus. Temal on kaks last ning ta rääkis sellest, kuidas see tema elu hoopis lihtsustanud on. Kuidas ühte last peab lapsevanem pidevalt „lõbustama“, kuid kaks mängivad mõne aja pärast juba koos, andes lapsevanemale isegi rohkem momente mingeid argitoimetusi teha. See oli asjale huvitav ja värskem vaatenurk.

Kindlasti on paljude rohkem lapsi soovivate perede jaoks oluliseks argumendiks ka riigipoolne võimalus, et 3 (varasemalt 2,5) aastase vahega sündinud laste puhul jätkub sama emapalk. Mu sisetunne ütles seda, et kuna ma juba olen väikese lapsega toimetamise lainel, siis teise lapse lisandumine perre võiks kulgeda loomulikumalt. Ka ülikooliga tegin ma ju kunagi nii, et läksin pärast bakalaureust kohe magistrisse. Juba ainuüksi seetõttu, et pärast oleks end samale lainele viia (ja õpinguteks kokku võtta) olnud palju keerulisem. Võimalik, et siis polekski viitsinud enam minna.

Ehk kehtib sama ka väikese vanusevahega laste puhul? Olles juba hetkel nii kui nii selle maailma sees, tundus teise lapse jaoks olevat õige aeg. Kui vanusevahe jääks väga suur, oleks hiljem seda suurem ka elumuudatus. Sest kõik on vahepeal meelest läinud. Alustad justkui algusest.

Igatahes jõudsime elukaaslasega ühel hetkel kindla otsuseni – me soovime oma perre ka teist last.

positiivne rasedustest
palju õnne issi

RASEDUSE ESIMENE TRIMESTER (1. - 13. RASEDUSNÄDAL) 

1.–4. rasedusnädal

Rasedaks jäämine – ilus isadepäeva kink

Teine rasedus erines esimesest ka alguse poolest. Kuigi rohelise tule andsime teise lapse tulekuks varem, läks raseduseni seekord mitmeid kuid. Seega sain veidi tunda ka „triibupüüdjate“ elu. Lapseootele jäin ma  aga huvitaval kombel just siis, kui olin oma otsuses lõpuks kindel.

Esialgu nägin ma rasedustestil vaid ühte triipu. Menstruatsioon jäi küll ära, kuid test ei näidanud midagi. Mõtlesin, et äkki päevad lihtsalt hilinevad (tsüklihäire vms). Kui möödunud oli aga juba rohkem nädalapäevi, otsustasin testi siiski korrata. Esialgu tundus, et tekib jälle ainult üks triip. Aga siis vaatasin uuesti ja jäin seda kastikest põrnitsema. Sinna kõrvale hakkas häguselt moodustuma veel midagi. Ja varsti oli see juba kohe kindlasti teine triip!

  1. 10. novembril, 2019. a. ehk isadepäeval sain ma teada, et olen lapseootel. See tundus olevat sobiv päev, mil uudist ka kohe elukaaslasele teatada. Ilus isadepäevakingitus! Peitsin rasedustesti vannitoa kappi (koos kaameraga) ja ütlesin mehele, et kas ta saaks sealt mulle midagi ulatada. Elukaaslase esimesed emotsioonid jäid seega kenasti videole.

Kui rääkida raseduse ilmingutest, siis esialgu oli mul enesetunne täiesti tavaline. Söögiisu oli ehk veidi rohkem ja tasapisi tundsin, et ka kehatemperatuur (basaaltemperatuur) hakkab tõusma. Tekkis see nn „palavikutunne“.

5.–7. rasedusnädal
  1. 5. rasedusnädalal leppisin kokku aja ämmaemanda juurde. Valisin taaskord Ida-Tallinna Keskhaigla (edaspidi ITK), sest seal oli mul kogemus ka eelmise raseduse jälgimise ja sünnitusega. 6. rasedusnädalal oli näljatunnet juba rohkem ja tihedamini. Tundsin ka öösel, et pean minema midagi sööma. Hakkasin miskipärast sagedamini pissil käima. Nina oli kergelt turses ja kinni, eriti öösel. 7. rasedusnädala alguses hakkas mul öösel korraga paha ja mul tuli minestustunne, keha läks kuumaks. Süda oli korraks paha ja tekkis oksendamistunne. Elukaaslane andis mulle ingverivett ja midagi kerget näksimist. See olukord möödus umbes 10 minutiga.

Nüüd pidin juba tihedamini sööma hakkama, sest kui söömisesse jäi pikem paus, hakkas mul paha. Ka väsimust oli rohkem. Sellele ei aidanud muidugi kaasa ka suurema lapse kehv uni ja öised ärkamised. Kehv enesetunne ja madal energiatase viisid ka mornima olekuni. Vahepeal tabasid ka hirmumõtted, et kas ma ikka saan kahe lapsega hakkama?

Varsti saabus esimene ämmaemanda külastus. Sel korral oli minu haiglapoolseks rasedust jälgivaks ämmaemandaks Maila Teramees. Tagantjärgi võib öelda, et see oli parim otsus. Ma ausalt ei tea, et kas sellest kogemusest saab veel paremat olla. Maila on imeline inimene, temaga on meeldiv suhelda. Ta siiralt hoolib, on kannatlik ja oskab asjakohast nõu anda. Kui me rääkisime, ei tekkinud mul kordagi tunnet, et tal oleks kiire muude tegemiste juurde asumisega. Ta vastas alati kõikidele mu küsimustele (mida on palju, sest ma olen suur küsija!) väga põhjalikult. Ta on oma ala tõeline proff ning samuti ka ämmaemanda nõuandeliini üks loojatest. Seega soovitan teda väga ja olen talle ülimalt tänulik!

8.-9. rasedusnädal
  1. 8. rasedusnädalal oli mul hommikuti kõht lahti ja algas ka see kurikuulus „morning sickness“. Kuna öösel oli kõht väga tühjaks läinud, siis jooksin hommikuti esimese asjana vetsupoti juurde öökima. See oli siiski lihtsalt oksendamise refleks, sest välja midagi ei tulnud. Nüüd tuli iga natukese aja tagant midagi süüa, et täitsa paha ei hakkaks. Tsitruselised läksid hästi peale. Kogu elu keerleski suuresti toidu ümber. Et leida taas järgmine palake. Seetõttu hakkas söömine juba „kohustuseks“ muutuma.
  2. 9. nädalal oli nina endiselt kinni. Ninakinnisus raseduse ajal võis olla ühelt poolt tingitud mingitest hormonaalsetest muudatustest, aga teiselt poolt oli ju ka talvine haiguste periood. Tegin ninale pidevalt mingeid protseduure (ehk on järgnev info kellelegi abiks – sellises järjekorras soovitas nina ravida üks perearst):
  • 1) loputasin nina Capster’i (suurepärane asi nohu, allergia ja ninakinnisuse korral!) soolaga,
  • 2) hingasin (rätik peakohal) kuuma keeduvee auru (Vipise tilgad sees) või tegin inhalaatoriga auru,
  • 3) niisutasin nina salviga ja seejärel
  • 4) soojendasin ninapealset ja -ümbrust keedumunaga.

Samuti tekkisid sel nädalal kõrvetised, mida näiteks eelmise raseduse ajal ei esinenud. Siiski kestsid need väga lühikest aega, vaid paar päeva. Teatud toit põhjustas neid rohkem. Endiselt jätkus pidev söömine, et paha ei hakkaks. Ja kui olin söömisega hiljaks jäänud, hakkas juba väga paha.

Sel nädalal oli mul üks hirmuäratav öö. Ärkasin keset ööd väga tugeva kõhuvalu peale. Selline tunne, nagu kõhus oleks keegi nugadega torkinud. Ei saanud liigutadagi. Helistasime ITK valveämmaemandale, kes rahustas mind maha. Kuna valu asukoht oli kõhus, naba piirkonnas, siis ütles ta, et see on suure tõenäosusega gaasivalu. Seedimisega seotud. Rasedus ei asu nii varakult veel kõhus, vaid allpool. Ta andis edasi soovitused valu leevendamiseks ja need toimisid. Selline väga terav valu kestis lühikest aega. Aga loomulikult ehmatas sellise valutunde peale ärkamine mind ikka korralikult. Peast jõudsid läbi käia juba igasugused koledad mõtted.

Nädala lõpuks tekkis mul palavik ja jäin haigeks. Kurk oli valus, nina kinni. Ninakinnisuse puhul ma enam Afrinit (see aitas esimese raseduse ajal) kasutada ei tohtinud, sest imetasin tol ajal veel oma poega (see ravim ei sobi imetamise ajal). Nina oli aga totaalselt umbes – ja see raskendas ka öösel magamist. Õnneks aitas lõpuks ülalmainitud pidev ninaloputuse protseduur – kuskil nädala aja pärast sain ninakinnisusest lõpuks jagu.

10.–11. rasedusnädal

Nüüd ei läinud toit enam üldse alla. Olin isutu. Söömine oli muutunud ebameeldivaks kohustuseks. Aga sööma pidi, sest muidu muutus enesetunne kiirelt kohutavaks. Nimetan seda „mõistusega söömiseks“ – kõht on tühi, aga isu pole. Ma ei talunud ka väga tugevaid söögilõhnu.

Pihta hakkasid ka uneprobleemid. Unetus raseduse ajal on miski, mis kimbutas mind ka esimesel korral (LINK - minu eelmise raseduse lugu). Oli öid, mil ma olingi enamjaolt üleval. Lihtsalt ei tulnud und peale, ei suutnud uinuda. Teistel öödel mingi unenatuke oli, kuid nägin palju imelikke unenägusid (viibisin mingis kergema une faasis) ja ärkasin pidevalt.Samuti oli sel perioodil väga kehv uni mu pojal – ta ärkas öösiti korduvalt. Olin rampväsinud.

Üks päev oli selline, mil toit sisse ei läinudki ja öösel und peale ei tulnudki. Muudkui iiveldas. Kaalusin juba, et kas peaks paluma ämmaemandalt Cerucali süsti/tablette (aitab tõsise iivelduse, oksendamise vastu). Kuid valveämmaemand ütles, et see kohutav enesetunne on paraku täiesti normaalne nähtus. Ta soovitas Cerucali võtta pigem siis, kui toit enam üldse sees ei püsi. Minul tekitas iiveldus rohkem okserefleksi ja enamasti püsis toit siiski sees. Seega otsustasin ravimit mitte võtta ja lihtsalt kuidagi ära kannatada.

Mis seal salata, esimene trimester oli minu jaoks ikka väga raske. Täpselt nii, nagu ka eelmisel korral. Iiveldus, kehv enesetunne, haigeks jäämine, meeletu väsimus, ninakinnisus ja lisaks ka uneprobleemid. Mitte kunagi elus pole ma ennast tundnud nii halvasti. Sellega tuli lihtsalt leppida, sest kõik see oli vaja läbi teha maailma kõige tähtsama eesmärgi nimel. Ma lohutasin ennast vahel teadmisega, et ma ei pea pärast seda enam mitte kunagi rase olema.

Esmarasedaks ja korduvrasedaks olemine on väga erinevad kogemused. Suurem laps vajab ka pidevalt tähelepanu ja hoolt. Kuid nendel nädalatel olin ma sisuliselt võimetu kellegi eest hoolitsema. Vajasin sel perioodil ise väga palju elukaaslase ja ema abi, kes tegid/tõid mulle süüa ja toimetasid ise rohkem lapsega. Olen neile väga  tänulik! See periood tuli kuidagi üle elada. Sellega tuli leppida.

Hakkasin õhtuti une hüvanguks jalutamas käima ning jalgu magneesiumiõliga määrima (see peaks soodustama paremat und). Päeval hoidsin tubasid valgena ja õhtul juba mõni tund enne magamaminekut hämarana, et soodustada melatoniini teket. Sellisel väga kehva enesetundega raskel ajal mõjus värske õhk alati hästi. Ükskõik, kui läbi ma omadega olin, vedasin end igapäevaselt vähemalt korra õue. See tegi enesetunde veidigi paremaks. Jalutamine on kasulik ka veresuhkru probleemide korral. Veel aitas seda rasket perioodi üle elada kalendrisse ristikeste tõmbamine. Elasin üks päev korraga.

Kuna uinumine oli esialgu väga problemaatiline, siis hakkasin öösiti kasutama kõrvatroppe. Ja nendest oli imekombel palju abi. Esialgu ei osanud ma neid õigesti kõrva sisestada ja mulle tundus, et pole mitte mingit vahet, kas need on kõrvas või mitte. Aga proovisin järjepidevalt igal õhtul, nii ja naa ja sain asja käppa. Küsimus oli nende õigesti kõrva asetamises. Kõrvatropid summutasid igasugused kortermajast kostuvad helid. Ja selline „summutatud vaikus“ kõrvas mõjus rahustavalt. See aitas mul paremini uinuda. Seega tasub kindlasti järele proovida nendel, kes unetusega kimpus. Samuti sõin nüüd enne ööund putru, et kõht öösel natuke kauem täis püsiks. Ka pidev näljatunne oli olnud und häiriv.

12.–13. rasedusnädal

Käisin esimest korda vereproovi andmas. Kõik muu oli korras (hemoglobiin ka, kuigi madalamapoolne), kuid selgus, et tühja kõhu veresuhkur oli normist kõrgem (5,9). Ehk siis taaskord rasedusaegne veresuhkru probleem (samamoodi oli ka esimese raseduse ajal). Ämmaemand tegi mulle saatekirja glükoositaluvuse testile. Aga leppisime kokku, et ootan sinna minekuga nii kaua, kuni enesetunne veidi paraneb. Sest ilmselgelt on veresuhkur paigast ära, kui koguaeg on paha olla ja sööd, mida üldse suudad.

Kui jalutasin pikemat aega, andis sabakont tunda. Uskumatu, et juba nii varakult. Ilmselt teise raseduse eripära. Samuti hakkas nüüd suu meeletult kuivama – keha andis märku, et pean rohkem vett jooma. Kaalus võtsin hoopis alla. Oma rolli mängis selles kindlasti ka iiveldus ja kehv isu.

Käisin ära ka väga tähtsal kuklavoldi ultraheliuuringul. Õnneks oli kõik korras ja riskid madalad. Arst ütles, et tegelikkuses on minu rasedus (lihtsalt päevade ärajäämise järgi) arvutamisest nädalake väiksem, seega nüüd võetaksegi aluseks uus sünnituskuupäev. Saime teada ka lapse soo – me ootame tüdrukut! Mõtlesin, et see on just väga vahva, et saame nüüd kogeda nii poisi kui tüdruku arengu teekonda.

me ootame tüdrukut
beebiks valmistumine

RASEDUSE TEINE TRIMESTER (14. - 27. RASEDUSNÄDAL)

14. rasedusnädal - jälle gestatsioonidiabeet!

Kuna enesetunne hakkas tasapisi paranema, siis tegin lõpuks ära ka glükoositaluvuse testi. Natuke küll muretsesin, et kas ma suudan seal nii kaua järjest söömata olla, kuid õnneks suutsin. Hapu näoga kulistasin alla selle imala joogi ning sain asja tehtud. Tulemus oligi see, mida arvasin. Hommikune, tühja kõhu veresuhkur oli normist kõrgem (6,0), teised kaks näitajat (tund aega ja kaks tundi peale glükoosi tarbimist) aga normis. Kuna üks näitaja oli siiski lubatust kõrgem, sain jälle diagnoosi - rasedusaegne diabeet ehk gestatsioonidiabeet.

Kuna olin selle teekonna juba eelmise rasedusega läbi teinud (loe ka minu esimese raseduse lugu), võtsin uudist juba rahulikult. Nüüd tuli hakata menüüd jälgima ja veresuhkrutaset mõõtma! Hiljem käisin igaks juhuks veel ka diabeediõe loengul (mõtlesin, et kordan olulise info üle). Esialgu tuli mul hakata veresuhkruid päev läbi mõõtma (nn profiilipäev) kolmel päeval nädalas. Minu üllatuseks oli vahepeal muutunud ka see, kui palju mõõtmiseks vajalikke testribasid rasedatele tasuta välja kirjutatakse. Kogust oli ikka kõvasti kärbitud. Etteruttavalt ütlen, et mul said testribad kiiresti otsa ja sealt edasi finantseerisin mõõtmist ise. Südamerahuks tahtsin ikkagi natuke rohkem mõõta, kui näiteks ainult paar korda nädalas.

Lühidalt kokku võttes oli mul taaskord see probleem, et just hommikused veresuhkrud olid normist väljas. Seda nimetatakse paastuglükoosihäireks. Kõige rohkem pidin seega jälgima hakkama just päeva viimaseid söömisi – need mõjutavad ka hommikusi näite. Päeval olid näidud enamjaolt normis. Veresuhkru tase oli üksikutel kordadel üle normi selliste väga traditsiooniliste süsivesikupommide korral – pelmeenid, pitsa, rasvased friikartulid, rasvase kalaga risoto jms. Nisujahu tooteid üritasin vältida. Kui endale üldse midagi magusat lubasin, siis sõin seda eraldi toidukorrana. Leibadest valisin vähema suhkru ja süsivesikute sisaldusega variante (õnneks neid tänapäeval juba leiab!) jne.

Kui olin natuke aega päeva viimaste söökidega katsetanud, sain seekordsest loogikast paremini aru. Paaril korral, kui mul väga kehv uni oli, mõõtsin oma veresuhkrut huvi pärast ka öösel. Selgus, et veresuhkru tase langeb peale viimast sööki kenasti, kuid hakkab öösel hoopis tühja kõhu peale iseenesest jälle tõusma. Minu puhul ei olnud seega õige, et peaksin viimase söögikorra tegema väga süsivesikuvaese (soovitus, mis enamasti diabeediõdede poolt antakse). See oleks tähendanud, et veresuhkur hakkab pigem madalamast väärtusest langema. Seda kiiremini hakkab ta siis tühja kõhuga jälle iseenesest tõusma. Hommikused normis tulemused õnnestus mul enamasti saavutada just nii, et ma sõin natuke ka vahetult enne und. Siis ei olnud öösel kõht nii tühi ja hommikused näidud tulid enamasti normipiiril. Väga üksikutel kordadel võis juhtuda, et tühja kõhju veresuhkur oli 1-2 ühikut üle. Ja see oli juba täitsa hea tulemus. Tähtis on, et enamasti on näidud korras. Muide, ka kehv uni mõjutab veresuhkrut mingil määral.

15.–16. rasedusnädal
  1. 15. nädalal paistis mu kõht juba natukene välja. Kampsuni alt kindlasti veel mitte, kuid liibuvate riiete kandmise korral küll. Vahepeal tekkis mul igemepõletik. Loputasin suud sellise vahendiga nagu Prontoral ja õnneks sai asi korda. Sain ämmaemandalt teada, et raseduse ajal ongi limaskestad tundlikumad. Limaskestadest rääkides oli mul endiselt nohu, seega tegin aeg-ajalt Capsterit (loe: loputasin soolaveega nina) ja seejärel määrisin nina salviga. Uni läks tasapisi natuke paremaks. Oli öid, mil und ei tahtnud peale tulla või ärkasin korduvalt, kuid samas oli sekka ka paremaid. Vahel harva pea tuikas (suurenenud verevool).
Ketokehad uriinis raseduse ajal

Käisin Synlabis, et teha põhjalik vereanalüüs. Hemoglobiin oli natuke madalavõitu, seega teadvustasin, et varsti peaks hakkama natuke rauapreparaati juurde võtma. Muret tekitas aga see, et uriinis olid ketokehad. Dr Google andis nende kohta palju informatsiooni, millest osa oli hirmutav. Sisuliselt on ketokehade tekkimise põhjuseks palju erinevaid variante. Aga õnneks mu armas ämmaemand rahustas mind. Ta ütles, et kõige tõenäolisem põhjus on liiga vähene vedeliku tarbimine. Rasedatel esineb seda ikka. See oli loogiline küll, sest olin juba varem täheldanud suukuivamist. Ta soovitas juua hästi palju vett ja siis nädala pärast uus analüüs anda. Etteruttavalt võib öelda, et pärast veetarbimise suurendamist kaduski see ketokehade probleem kohe ära.

Käisin vahepeal ka apteegis midagi ostmas ning jäin ühe toreda apteekriga ketokehadest rääkima. Selgus, et ketokehade olemasolu on võimalik ka ise kodus mõõta. Mõõdetakse samamoodi vastava glükomeetriga, näpuotsa tulevast veretilgast. Lihtsalt testribad on erinevad. Samuti sain teada, et apteegid annavad sellise vastava glükomeetri täiesti tasuta, kui ostad testribad ise. Teadmiseks nendele, kellel selle teemaga suurem probleem peaks tekkima.

Akne raseduse ajal

Samuti tekkis mul akne. Mäletan, et mingil perioodil oli mul näonahaga probleeme ka eelmise raseduse ajal. Rasedatel on hormoonide tasakaal teistmoodi ning see mõjutab ka näonahka. Seekord kestsid need probleemid aga pikemat aega. Sain ämmaemandalt teada, et raseduse ajal ei pruugi mu seni kasutatud täiesti looduslik (Weleda) näokreem olla parim niisutaja. Sest teatud komponendid selles võivad rasedale hoopis näonaha allergiat põhjustada. See oli huvitav info, mille peale poleks ise kindlasti tulnud.

Loomulikud muremõtted

Vahepeal muretsesin juba ka näiteks selliste küsimuste pärast, et kuidas korraldada kahe lapse und? Kas meil õnnestub kõik koos ühes toas magama hakata või ajavad lapsed teineteist nutuga üles? Kas mu suurem laps õpib iseseisvalt uinuma ja hakkab paremini magama? Kas ma peaksin suurema lapse rinnast võõrutama või toimub see varsti kuidagi loomulikult ise? Kas ma oleksin suuteline ka tandemimetama või on see liiga raske? Kuidas teha nii, et ka suurem laps saaks väiksema lisandudes endiselt piisavalt tähelepanu? Sellised mõtted ja muretsemine on mõistagi väga loomulik ja normaalne. Nendele küsimustele ju võiks ja isegi peaks juba ennetavalt mõtlema. Aga samas on ka nii palju määramatut, mida ei saa ette näha. Tuleb lihtsalt püüda teha oma parim ja kohaneda olukorra käigus.

17.–19.  rasedusnädal

Käisin plaanilisel ämmaemanda visiidil. Sain taas palju kasulikku infot ning vastused seni tekkinud küsimustele. Mõtlesin, et mul on hea meel, et seekord on sattunud nii inimlik ja tore ämmaemand. Oskasin seda nüüd hinnata, sest esimese raseduse ajal oli teistsugune kogemus. Samuti käisin diabeediõe juures, kes hindas seni mõõdetud veresuhkrud normaalseks. Mõni üksik normiületus teda ei häirinud. Ta ütles, et edaspidi võin piirduda kaks korda nädalas terve päev mõõtmisega. Ja et paneksin kirja ka igahommikused tühja kõju näidud. Mina mõõtsin südamerahu huvides siiski sagedamini. Sain ka teada, et glükomeetrid ei näita alati 100% õiget tulemust, vaid pigem suunda, kuhupoole veresuhkru tase olema kaldub. See põhjendab ka nähtust, et kui mõõdad järjest ühe ja teise käe sõrmedest, võivad tulemused mõne võrra erinevad tulla.

Kõhuvalu vasakul pool alakõhus - emaka sidemete venitumine ja laienemine raseduse ajal
  1. 17. rasedusnädalal tundsin kõhus mingit pakitsust, valulikkust. Selle pakitsuse ajal tekkis korraga suur väsimus. Valulikkus muutus järgmisel päeval tugevamaks ja asus peamiselt vasakul pool alakõhus. Ühel hetkel oli tunne juba nii intensiivne, et pidin istuma. Liikudes oli hullem. Valveaämmaemanda sõnul oli suure tõenäosusega tegemist emaka sidemete laienemisega-venitumisega. Sidelihas venib, emakas kasvab ja see võib mõnikord rasedale tunda anda.

Ta ütles, et kui 1g (2 x 500mg tabletti) paratsetamooli valu ära ei võta ning lisanduvad palavik, veritsus, iiveldus või oksendamine, siis on tegemist millegi tõsisemaga. Viimaseid sümptomeid õnneks ei lisandunud. Kuid veel mitu päeva oli vähemalt korra päevas selline valu, et tuli tükk aega istuda või pikali olla. Paratsetamool küll leevendas, kuid valu tuli hiljem tagasi. Aga mõne aja pärast kadus see probleem siiski ära. Ju siis oligi tegemist lihtsalt emaka suurenemisest tingitud sidemete venitumise-laienemisega.

Vitamiinid raseduse ajal – milliseid vitamiine raseduse ajal juurde võtta?

See, mida raseduse ajal juurde võtta, sõltub loomulikult olukorrast. Alati on võimalik esmalt vereanalüüs teha (nt põhjalikuma ülevaate Synlabis) ja olukord kaardistada. Fakt on see, et lapseootel naine peaks mikrotoitainete puudust aegsasti ennetama. Üldiselt soovitatakse rasedatel alati juurde võtta foolhapet. Oluline on see juba ENNE rasedaks jäämist.

Ise olin ühelt hinnatud naistearstilt saanud juba varem soovituse teha raseduse ajal igal trimestril üks probiootikumikuur. Vitamiinidest võtsin esialgu juurde D-vitamiini, foolhapet, B12 ja krillõli (krillõli omega-3 saadakse otseallikast, mitte kaladelt, kes on saanud oma omega rasvhapped süües krille). Pärast seda, kui uus vereproov näitas alumisel piiril olevat hemoglobiini taset, hakkasin juurde võtma ka Nõgeli rauatablette.

Ühe asjaliku apteekri soovituse põhjal otsustasin aga hiljem, et hakkan võtma pigem rasedavitamiine (Bio-Multi, mis juba sisaldab B12, foolhapet jms olulist). Ja sinna juurde võtsin lisaks veel D-vitamiini, rauda ning krillõli. Hiljem lisasin vahepeal ka C-vitamiini. Õhtuti määrisin jalgu endiselt magneesiumiõliga.

Jalakrambid raseduse ajal

Üks kummaline kogemus oli raseduse ajal ka jalakramp. See tekkis täiesti ootamatult, seistes, ja ei tahtnud tükk aega üle minna. Proovisin kõndida, liikuda, kuid aitas ainult aeg. Ja rohkem sellist krampi ei esinenudki. Määrisin õhtuti jalgu magneesiumiõliga ja ehk aitas ka see jalakrampe edaspidi ära hoida.

Ma tunnen lapse liigutusi!
  1. 18. rasedusnädalal tundsin esmakordselt lapse liigutusi. Esialgu on tõepoolest raske aru saada, et kas need on kõhugaasid või nö „kalakesed kõhus“ (lapse liigutused). 19. rasedusnädalal käisin rasedana ujumas. Esialgu oli vees kasvava kõhuga täitsa veider ja harjumatu tunne.
20.–22. rasedusnädal

Nüüd oli ametlikult pool rasedust seljataga. Vahepeal oli jälle kehvemaid ja väga vähese unega öid, sest pojal tulid hambad ja ta ärkas öösel seetõttu rohkem. Uni oli hakitud. Olin päeval väsinud ja kindlasti andis sellele juurde ka vähenev rauatase.

Olen väga tänulik, et mul õnnestus enne koroonaviiruse epideemiat ja karmimate riiklike piirangute seadmist veel tähtsal loote anatoomia ultraheliuuringul ära käia. Lapse suurus vastas rasedusnädalatele ja kõik, mida nähti, oli õnneks korras. Saime ka pildi kaasa. Kõht oli mul nüüdseks juba veelgi ümaram ja väljapaistvam. Esialgu olin võtnud mitu kilo alla, kuid nüüd oli juurde tulnud umbes pool kilo.

RASE KoroonaviirusE AJAL - piirangud sünnitusele

Mujal maailmas hakkas ootamatult levima koroonaviirus. Ühel hetkel jõudis see ka Eestisse ja tekitas minus loomulikult ärevust ja hirmu. Olla rase sellisel ajal... Tundsin muret mõlema lapse ja tegelikult kogu perekonna heaolu pärast.

Varsti kehtestati Eestis karmimad piirangud. Tuli ka teade, et isasid enam sünnituse juurde ei lubata. Palun eiiii!!! Esialgu ajas see info mind nutma. Mu esimene mõte oli, et siis valime küll kodusünnituse. Aga mõne päeva pärast, asja seedides sain aru, et tegelikult on selline kord meie kõigi hüvanguks. Tegelikult on ju risk sünnitusmajja minna. Seal on vaja samas ruumis viibida mitmete inimestega, kes kõik võivad olla eneselegi teadmata potentsiaalsed viiruse kandjad. Kõige parem variant oleks puutuda kokku nii väheste inimestega, kui võimalik.

Jah, kodus ei oleks paljude inimestega kokkupuutumise riski. Kuigi idee tundub mulle sümpaatne, kaasnevad kodusünnitusega aga paraku alati mingid muud riskid. Mõtlesin, et pigem soovin ikkagi haiglas sünnitada, sest abi on vajaduse korral kohe olemas. Harjusin tasapisi mõttega, et sünnitama lähen seekord tõenäoliselt üksinda. Olin selleks ajaks juba ühendust võtnud ka individuaalse ämmaemandaga (Siiri Ennika). Jäi lootus, et ehk tohib vähemalt tema minu sünnituse juures viibida. Siiri oli ka minu esimese lapse sünni juures, seega on ta mulle turvaline ja tuttav ning pealekauba imeline inimene. Loe tema kohta lähemalt ka minu teise sünnituse postitusest.

Muret tekitas ka see, et mis siis, kui ma ei suuda peale sünnitust isegi voodist tõusta. Kes ja kuidas minu lapse eest haiglas sel juhul hoolitseb. Esimesel korral oli suurepärane see, et issi sai kõik lapsega seotud hooldamise toimingud ära teha. Koroonaviiruse leviku olukorras ei sooviks aga, et võõrad inimesed sellega tegelevad. Olukorda ette ennustada polnud aga võimalik, seega jäi üle vaid parimat loota.

Kurb oli ka nendest rasedatest, kellele ei tehtud enam esimese trimestri kuklavoldi uuringut (Oscar test). Dr Šois pakkus rasedatele seda endiselt oma ultrahelikliinikus edasi, kuid  loobus teatud perioodil teiste uuringute tegemisest. Meie jaoks tähendas see, et me ei pääse tema juurde 3d-uuringule. Aga õnneks olid minul selleks hetkeks juba kaks väga tähtsat uuringut ära tehtud. Ämmaemanda külastused jäid nüüd samuti ära ja need asendati telefonikõnedega.

23.–24. rasedusnädal

Kuna vereproovi polnud praegu haiglasse tegema minna võimalik, siis jäi vaid loota, et hemoglobiin ja rauatase pole hullemaks läinud. Õhtuti tundsin kohe eriti suurt väsimust. Seetõttu hakkasin Nõgeli rauatablette võtma senise 30 mg asemel 60 mg päevas. Lugesin ka Nõgeli kodulehelt, et raseduse ajal on (hästi imenduvat rauapreparaati) isegi kuni 150 mg (kehva raua taseme korral) OK võtta. Ja mina võtsin ju seni vaid 30 mg. Samuti uurisin, et hea oleks, kui raseduse lõpuks saaks hemoglobiinitaseme ikka sinna 120 kanti. Siis ei ole emal-tital tõenäoliselt pärast sünnitust rauapuudusega probleeme. PS. enne mis iganes preparaadi võtmist konsulteerige arsti või apteekriga.

Oli see kuulus pesapunumisinstinkt või mitte, igatahes hakkasin ma tasapisi kodus igasuguseid parendusi tegema. Tellisime näiteks mõned uued riiulid, et ka beebiasju oleks kuskil hoida. Hakkasin organiseerima beebile riideid jne. Kuna esimene laps on poiss, olin talle valinud päris palju neutraalsetes toonides riideid. Seetõttu sai need riided ka tüdrukule edasi anda. Siiski hakkasin tasapisi juurde tellima veel mõningaid riideid, nö tüdrukulikumaid. Vastsündinule eelistasin meriinovilla (loe ka minu postitust vastsündinu riietest). Kuigi poodidest hoidsin muidugi suure kaarega eemale, oli õnneks kõike võimalik soetada ka e-poodidest. Samuti tellisin ära juba mõned esimestel elukuudel kindlasti vajalikud tarbed (siit saad alla laadida põhjaliku beebiasjade ostunimekirja).

Kõhu kasvades hakkasin tundma ka suuremat survet allpool vaagnas. Kõndimisel andis tunda sabakont. Mõne pikema jalutuskäigu järgselt tundsin ennast kui vanainimene, igalt poolt oli valulik. Magades oli külge keerata samuti valulik. Voodist välja tulemine võttis natuke aega. Istudes jäi tagumik kangeks. Veidi ilmnes juba ka „pardikõnnakut“ (loe: rasedad kõnnivad veidi jalad harkis ja õõtsuvad paremale-vasakule). Nüüdseks olin juurde võtnud umbes 4 kg.

Juhtus ime. Poeg hakkas vahepeal paremini magama, võõrdus loomulikult rinnast ja õppis ära ka iseseisvalt ööunne jäämise. Sekka oli juba ka neid kordi, mil ta magas terve öö. See võttis minult suure pinge maha, sest kuigi kahe lapse imetamine (tandemimetamine) on täiesti võimalik, on see emale kindlasti raskem variant kui vaid ühte last imetada. Minu uni oli küll väga unenäguderohke ja öö jooksul oli mitmeid virgumisi, kuid võrreldes esimese trimestri uneprobleemidega oli see tühiasi.

Veresuhkrud olid valdavalt normis. Kuid panin tähele, et kui öösel oli olnud rohkem ärkamisi ja ringikäimist (loe: rase käib ju oluliselt tihedamini pissil), siis võis hommikune näit vahel ka natuke üle normi olla. Üldiselt kujunes mul välja nii, et vahetult enne und sõin ühe või kaks võileiba – siis ei olnud öösel näljatunnet ja hommikul oli veresuhkur enamasti normis.

25.–27. rasedusnädal

Kõht oli nüüdseks juba mõnusalt ümar. Survetunne vaagnale oli seetõttu tugev. Samuti oli mul hea isu ja kõht läks tavapärasemast kiiremini tühjaks. Tänu veresuhkru jälgimisele ei pingutanud ma muidugi söömisega üle. Magusa järgi hakkas rohkem isu tekkima, kuid eeskujuliku gestatsioonidiabeetikuna piirasin selle söömist.

Kuigi meil oli väga palju asju oli juba poja beebiajast olemas, uurisin internetist siiski beebivoodite kohta. Tüüpiliste mõõtmetega lapse võrevoodi poleks meie magamistuppa enam mahtunud (sest üks selline oli juba poja jaoks). Aga õnneks on olemas asi nimega vooditasku. Mõõtmetelt meie toa jaoks täpselt sobiv. Kuna lastele meil hetkel paraku oma tuba pakkuda polnud, oli esialgne plaan magada kõik ühes toas. Üks võrevoodi ühel, teine teisel pool meie voodit. Sel hetkel polnud mul muidugi aimugi, kas kõik koos samas toas magamine on üldse realistlik plaan. Mõnel on see õnnestunud (lapsed ei aja üksteist nutuga üles), mõnel mitte. Varuplaan oli see, et üks vanem kolib ühe lapsega elutuppa magama.

  1. 27. rasedusnädalal oli mul korraks nö nägemishäire. Täpselt samamoodi oli ka paar korda eelmise raseduse ajal. See kestis maksimaalselt pool tundi. Vaate äärealad võrelesid, keskelt oli terav. Teksti oli imelik lugeda – osaliselt näed, osaliselt mitte. Mõne aja pärast läks see ise üle ja oligi kõik. Eelmine kord käisin seetõttu ka nägemist kontrollimas (see oli korras), kuid seekord võtsin asja rahulikult. Võimalik, et see nähtus oli tingitud minu madalast vererõhust ja hemoglobiinitasemest. Igatahes, rohkem seda nähtust ei esinenud.

Väsimust oli kõvasti, eriti õhtuti ja mõtlesin, et pean oma rauataset siiski kontrollima minema. Haiglasse ei soovinud ma minna, sest ITK puhul tehti vereproove (sel hetkel veel) majas, kus käisid ka muud haiged. Niisiis otsustasin minna Synlabi, et teha korralik vereproov. Kui riikliku kava järgi vaadatakse ainult väheseid näitajaid, saab Synlabis valida kõik, mida kontrollida soovid. Seal oli õnneks vähe inimesi ja sai distantsi hoida. Selgus, et hemoglobiin oli samal tasemel, mis paar kuud tagasi (normis, kuid madal). Normist veidi madalam oli D-vitamiin (seetõttu ostsin kohe Nõgeli D-vitamiini ja hakkasin seda senisest rohkem juurde võtma) ja normist kõrgem kolesterool (pidigi raseduse ajal nii olema). Vähemalt oli mul süda rahul, et veri on kontrollitud.

lapseootus

Foto: Joanna Jõhvikas

RASEDUSE KOLMAS TRIMESTER (28. - 40. RASEDUSNÄDAL)

28.–30. rasedusnädal

Algaski raseduse kolmas trimester. Vaatasin mõnda sünnituse e-loengut, et olulisemat infot meelde tuletada. Vahepeal olid mul üle pika aja taas kõrvetised – seekord põhjustas neid tomati püreesupp. Ükskord esines kõrvetisi ka öösel, mis segas und. Selle peale tuli mul meelde naistearsti soovitus, et igal raseduse trimestril võib teha probiootikumide kuuri. Muuhulgas soodustab see ka seedimist. Kuna nüüd oligi kolmas trimester käes, otsustasin selle taas ette võtta.

Hakkasin märkama, et vahepeal tõmbub kõht kõvaks. Tõenäoliselt oli tegu toonustega, mis tähendab, et emakas harjutab juba sünnituseks.

Olukord riigis hakkas väheke paranema. Räägiti teatud leevendustest. Käisin üle pika aja ämmaemanda juures ja ta kuulas ka beebi südamelööke. Veendusin taaskord, et Maila on väga tore ja inimlik inimene. Ta tekitabki selle tunde, et oled hoitud. Sain teada, et raseduse puhul on selline „mõistlik“ kaalus juurdevõtmine 2 kg kuus.

Teatasin nüüd beebiuudisest ka tööle. Hakkasin tasapisi uurima rasedus- ja sünnituspuhkuse ning lapsehoolduspuhkuse kohta, kuna seadust vahepeal muudeti. Panin selle info igaks juhuks ka blogisse kirja, sest ausalt öeldes võib rahaasjade kohta seadust uurides päris palju ebaselgeks jääda. Igal juhul tekib mitmeid küsimusi. Mis puhkus mis hüvitisega kokku käib, mis organisatsioon mida välja maksab ja kuidas neid üldse taotlema peaks. Küsisin üle haigla sotsiaaltöötajalt. Hea, et seda tegin, sest ma ei teadnud, et rasedus-ja sünnituspuhkusele (RSP) on igal juhul mõistlik jääda viimasel hetkel.

31.-32. rasedusnädal

Riigis leevendati pandeemiast tingitud piiranguid. Teatati, et isad tohivad taas sünnituse juures olla. Siiski, kehtestati kord, et pärast sünnitust peavad nad haiglast lahkuma (ema jääb lapsega kahekesi sünnitusjärgsesse palatisse). See oli muidugi suurepärane uudis, kuid kuna minu sünnituseni oli veel nii palju aega (üle kahe kuu), siis igaks juhuks võtsin sellise seisukoha, et ootame-vaatame. Kõhubeebi liigutused muutusid veel tugevamaks. Vahepeal siputas ta ikka päris korralikult. See on väga kummaline, eriline ja vahva tunne, kui laps kõhus liigutab.

Ühtlasi tähendas eriolukorra lõpp seda, et dr Šois võttis rasedaid jälle ka teistele uuringutele vastu. Kuna 3d/4d ultraheliuuringut saab ainult teatud nädalatel teha, panin tema juurde kiiresti aja. Ja meil õnnestuski see uuring ära teha. Käisin seal küll üksinda (isa veel arsti juurde kaasa ei lubatud), kuid sain kaasa toreda DVD ja pildid, mida ka elukaaslane kodus vaadata sai.

Last ultrahelipildis nähes tuli mul pisar silmanurka. Dr Šoisi tehtud ultraheli oli minu jaoks kergendus ja pingelangus. Ta on oma ala täielik professionaal. Tükk aega polnud ju ultraheli tehtud ning emana soovid ikka teada, et kõik on korras ja et kõhubeebi tunneb end hästi. Olen väga tänulik, et meil õnnestus selline tore videomälestus ka tütre kõhus olemise ajast saada. Kuna laps vastas suuruselt oma rasedusnädalatele, siis jäi tähtaeg samaks.

Sain ka soovituse mitte liiga kaua selili pikutada, sest siis liigub lapseni toitaineid jms kehvemini. Suure kõhuga selili olek ongi tegelikult ebamugav, seega enamasti olin pikali olles emma-kumma külje peal.

Hakkasin üha tugevamalt tundma ka survet vaagnale. Pissimine sagenes. Nägin palju unenägusid, mis olid enamasti fantaasiaküllased. Hakkasin tundma kõhubeebi luksumist.

33.–34. rasedusnädal

Käisin vereproovi ja uriiniproovi andmas. Õnneks oli vereandmise kabinet toodud rasedate jaoks ajutiselt naistekliinikusse. Selleks ei pidanud enam suurde haiglasse minema, kus oleks kokkupuude väga paljude (ka haigete) inimestega. Rasedale väga oluline näitaja, hemoglobiin oli mul 118 ehk paar ühikut tõusnud. Vähemalt mitte langenud. Samas oli ta ikkagi madalavõitu ja sain kinnitust, et võtan raualisandit edasi.

Murekoht oli aga uriiniproovis – uriinis esinesid leukotsüüdid (70). Eelmine kord oli see number olnud palju väiksem (15). Googeldasin, et need võivad viidata mingisugusele põletikulisele protsessile kehas. Helistasin igaks juhuks haigla valveämmaemandale, kes ütles õnneks, et muretsemiseks pole põhjust. Tegemist võib lihtsalt olla vooluse suurenemisest tingitud näitajaga (valgevoolus on uriini sattunud). Muretsemapanev ja sekkumist/ravi vajav tase on enamasti u 500 ringis. Ämmaemand oli vere- ja uriiniprooviga rahul. Ütles vaid, et igaks juhuks võib kahe nädala pärast uue uriiniproovi teha. Veendumaks, et leukotsüütide arv pole suurenenud.

Kuskil 33. nädala paiku hakkasid mul hommikuti, veel voodis lebades põlved kergelt valutama. Enamasti aitas see, kui hoidsin neid soojas.

Kaalu oli seni juurde tulnud väga mõistlikult. See oli suuresti tingitud söömise ja veresuhkru jälgimisest (gestatsioonidiabeet, millest eelpool kirjutasin). Mis puutub veresuhkrusse, siis olid näidud enamasti korras, kuid sekka tuli ka normiületusi. Näiteks andis borš + võileib 1,5 h pärast söömist tulemuseks 8,7, mis oli seni kõrgeim näit, mis mul olnud. Nädala pärast oli aga veelgi kõrgem näit kartulipüree ja paneeritud kala peale. Eks sellised vahel esinevad hüpped ehmatavad ära küll. Hoolimata sellest, et paljud näidud olid kenasti normis, tekitasid suuremad normiületused hirmu. Pidevalt on ju üks suur teadmatus. Kuidas kõhubeebil läheb? Ega ma talle oma söömiste ja suhkrutega liiga tee? Jne. On ju teada, et just raseduse lõpupoole on oht last ebamõistliku söömisega „liiga suureks kasvatada“. Kui rasedal on gestatsioonidiabeet, tuleb süüa mõistlikke koguseid korraga. Tuleb hoiduda süsivesikupommidest. Magusat võiks võtta väga väikeses koguses ja eraldi toidukorrana.

35.–36. rasedusnädal

Õhtuti, enne magamaminekut olin nüüd kuidagi eriti väsinud. 35. rasedusädalal külastasin ka ämmaemandat, kes kuulas kõhubeebi südamelööke – need olid korras. Sain teada, et beebi on peaseisus ning asub juba sügavamal vaagnas. Ilmselt oli mul seetõttu ka tugev survetunne. Ämmaemand tegi igaks juhuks ka ultraheli ja ütles, et nüüd ei tohiks väga pikki jalutuskäike enam ette võtta ega raskuseid tõsta. Kunagi ei tea – mõned lapsed lihtsalt asetsevadki allpool, kuid vahel võib see tähendada ka seda, et sünnitus kipub varem algama. See info viis minu tavapäraselt madala vererõhu muidugi kõrgemale. Hetkel oli veel 2 nädalat vaja vastu pidada, et beebi oleks sündimiseks täiesti küps (ajaline sünnitus on peale 37. nädalat).

Rääkisin telefoni teel oma individuaalse ämmaemandaga (Siiri Ennika). Tema oli ka minu esimese lapse sünni juures. Olin ette valmistanud küsimused ja meil oli asjalik, pikk vestlus. Korduvsünnitused on sageli esimesest korrast lühemad (kuigi loomulikult on erandeid ja võib minna hoopis vastupidi).

Muuhulgas oli mul ka küsimus, et mis saab siis, kui sünnitegevus muutub juba kodus nii intensiivseks, et siin hakkavad pressid. Õnneks on just Siiri Ennika üks nendest vähestest ämmaemandatest Eestis, kellel on kodusünnituse abistamiseks luba (litsents). Planeeritud kodusünnitus minu puhul kõne alla ei tulnud (see poleks olnud ka mu esimene valik, kuid gestatsioonidiabeedi korral seda valida ei saagi). Kuid kunagi ju ei tea, kui kiireks võib minna. Olin lugenud ka juhtumitest, kus sünnituse võttis kodus vastu kiirabi. Aga kui tõenäoline on, et täpselt sellel brigaadil on sünnitusega suured kogemused? Teadmine, et Siiril on vajalikud teadmised, oskused ja vahendid olemas, oli kuidagi rahustav. Peamine mõte, mis meie vestlusest minu jaoks kõlama jäi, oli see, et koostöös ämmaemandaga tuleb ära tunnetada see õige moment haiglasse minekuks. Et kui kõik läheb kenasti ja suur osa avanemisprotsessist toimub kodus, tuleb jälgida sünnitusvalu iseloomu muutumist.  

Algas minu rasedus- ja sünnituspuhkus. Vahepeal läks ilm soojemaks, kuid õnneks oli meil kodus ventilaator (suverasedate must have). Hakkasin jalutades tundma krambilaadset tunnet selles kohas, kus jalg ja keha ristuvad. Kõhus oli nüüd vahepeal tunda õrna pakitsust. Voolus suurenes.

Tasapisi tegelesin ka beebiriiete tellimise ja organiseerimise, kodu ettevalmistamise ja vajalike tarvete hankimisega. Meeldetuletuseks lugesin omaenda kunagist postitust selle kohta, milliseid asju beebi tulekul vaja läheb.

37.-38. rasedusnädal – isad on taas perepalatitesse lubatud!

Käisin naistearsti juures (see külastus määrati gestatsioonidiabeedi diagnoosi tõttu). Kõik oli korras ja laps kenasti peaseisus. Arst ütles, et ta on keskmisest natuke väiksem.

Seekord tekitas kõhu kasvamine mulle venitusarmid (naba ümbrusesse). Pole ka imestada, sest kõhunahk oli maksimaalselt pingul. Kõndisin juba klassikalise „pardikõnnakuga“ ja liikumine oli aeglane. Rinnad olid hellad.

Diabeediõde manitses mind lõpuni vastu pidama ja mitte liigsete süsivesikutega patustama. Raseduse lõppfaasis võtab tita selle „patustamise“ arvelt lihtsalt kaalus aina juurde. Seega tasub teha mõistlikke valikuid. Ta ütles, et nüüd pole enam veresuhkru näite tarvis saata ja mõõta võib pisteliselt.

Siis tuli imeline uudis – isadel on sünnituse järgselt taas perepalatitesse tulla lubatud. Olime lootusrikkad, kuid igaks juhuks ei hakanud liiga vara rõõmustama. Kogu see koroonakriis oli ju ootamatu. Ära hõiska enne õhtut, nagu vanasõna ütleb. Lootsin südamest, et mõne nädalaga olukord kehvemaks ei muutuks.

  1. 39. rasedusnädal – rasedusaegne maksahaigus hepatogestoos ja võimalik esilekutsumine?

Kuna haiglas ei olnud rohkem vereproove ette nähtud (välja arvatud siis, kui on mingid konkreetsed kahtlused), käisin Synlabis kontrollis. Hemoglobiin oli kenasti tõusnud (133 g/l), seega Nõgeli superraud aitas. Samuti oli väga hästi tõusnud (eelnevalt alla normi olnud) D-vitamiini näitaja (kasutusel oli mul Nõgeli D-vitamiin). Aga osad näitajad olid sellised piiripealsed või isegi veidi normist väljas (näiteks trombotsüüdid). Valveämmaemand ütles, et on oluline, et trombotsüüdid liiga järsult ei langeks. Nende tase ei tohiks langeda alla 100. Vastasel korral suureneb risk, et pärast sünnitust on suurem verekaotus. Ta arvas, et vereproovi tasub igaks juhuks korrata ka vahetult enne sünnitust.

Haiglasse mineku kott oli mul suures osas pakitud. Tegin valmis ka sünnitusplaani („Minu soovid sünnituseks“) ja täitsin ära anesteesia infolehe (haiguste, ravimite info jms). Samuti panin valmis (kollase) verekaardi ning rasedaraamatu/rasedakaardi.

Umbes 39. rasedusnädala paiku hakkas mu kõhunahk kergelt sügelema. Natuke tundsin sügelust ka jalgadel ja kätel. Googeldamine andis info, et igaks juhuks tuleks minna maksanäitajaid kontrollima (ALAT, ASAT, sapphapped jne). Selleks, et välistada üht raseduse lõpule tüüpilist haigust nimega hepatogestoos. Nende kaebustega tehti ITK-s kohe proovid ja selgus, et minu maksanäitajad olidki üsna kehvad. Helistasin taas valveämmaemandale ning ta ütles, et pakiksin oma haiglakoti kokku ja tuleksin kohe järgmisel hommikul rasedate erakorralisse vastuvõttu. Ta ütles, et seal tehakse rohkem proove ning kui need peaks ka korrast ära olema, on võimalus, et mulle tehakse sünnituse esilekutsumine. See info oli nii ootamatu, et ma lihtsalt puhkesin nutma.

Närvikõdi jätkus ikka raseduse lõpuni. Kui olin esialgsest šokist veidi toibunud, helistasin oma elukaaslasele. Ütlesin, et homme on kaks võimalust – mulle kas määratakse ravi või hakatakse sünnitust esile kutsuma. Et esilekutsumise korral pean ma haiglas esialgu üksinda olema (sünnituseelses osakonnas). Vahel võib esilekutsumisega minna ka mitu päeva. Mees ja individuaalne ämmaemand saaksid haiglasse tulla alles siis, kui ma sünnitustuppa lähen. Elukaaslane ütles selle peale kuldsed sõnad: „Meie võime siin ju plaane teha, kuid Vanajumal lihtsalt naerab nende peale“. Täpselt nii ongi. Kuigi alguses tundus mulle kõik katastroofiline, hakkasin seda infot tasapisi rahulikumalt võtma. Kõige tähtsam on ju see, et lapsega oleks kõik korras. Kui on vaja mingeid riske välistada, siis seda tuleb teha. Selle eesmärgi nimel saan kas või paar ööd üksinda haiglas oodata küll.

Helistasin ka individuaalsele ämmaemandale, kes ütles, et parim variant oleks see, kui mulle antaks esmalt ravimise võimalus. See sõltus aga uute proovide tulemustest. Pakkisin koti lõplikult kokku, võtsin kaasa vett ning tegin valmis kaks toekamat võileiba (sest proove tuli anda ilma söömata, kuid hiljem oli vaja pikalt tulemusi oodata). Järgmisel hommikul läksingi erakorralisse vastuvõttu. Seal tuli tükk aega oodata, kuid personal oli tol päeval väga meeldiv ja sõbralik. Esialgu tehti KTG, uriiniproov ja vereproov. Siis tuli jälle päris pikalt oodata. Nüüd tohtis aga süüa – olin söömata olnud terve öö ja hommiku ning kõht oli nii tühi. Seega olid need kaks võileiba antud hetkel imelised. Nüüd jäin ootama arsti vastuvõttu. Lõpuks oligi järg minu käes.

Arst ütles, et mulle antakse võimalus veel nädal aega ravikuuri teha ja et täna nad mind haiglasse sisse ei kirjuta. On võimatu sõnadega edasi anda, milline kergendustunne mul tekkis. Arst ütles, et tõenäoliselt on tegu algava hepatogestoosiga (intrahepaatiline kolestaas). Samuti tegi ta mulle läbivaatuse, kust selgus, et emakakael on pehme. See pidi olema hea näitaja – isegi kui esilekutsumise vajadus peaks tekkima, on vähemalt lootust, et sünnitegevuse alguse ootamine ei veni mitmele päevale.

Nüüd pidin võtma nädal aega Ursosani ning seejärel andma uued proovid. Sünnitustähtajani oli ainult nädal aega, seega minu südames oli suur lootus, et ehk hakkab tita selle aja peale ise tulema. Olin tänulik, et mulle oli vähemalt see ootamise võimalus antud.

  1. 40. rasedusnädal – limakork tuli ära

Esimestel päevadel, mil ravimit võtsin, ei tundnud ma mingit muutust. Minu individuaalne ämmaemand oli öelnud, et väga tihti see ravim ei toimi ja seetõttu helistasin igaks juhuks valveämmaemandale. Uurisin, et kui kiiresti Ursosan tavaliselt mõjuma hakkab. Sain vastuseks, et kiiremini mõjub ta maksanäitudele, kuid nahasügelus hakkab taanduma natuke hiljem. Kuna sügelus ei olnud mul (ka enne) eriti intensiivne, siis sellest polnud midagi. Minu jaoks oli esmatähtis see, et maksanäitajad paraneksid ja et tital oleks kõik kenasti. Mõne päeva pärast tundsin aga juba selgelt, kuidas naha sügelemine taanduma hakkas.

Käisin õhtuti jalutamas ja jõin aeg-ajalt nõmmliivateed. Mõni päev pärast rasedate erakorralises käimist tuli ära limakork. Vähemalt ma arvan, et see oli limakork, mis jupiti ära tulema hakkas (mitme päeva jooksul). Algselt helepruunikas, pärast läbipaistev. Individuaalne ämmaemand arvas, et see oli naistearsti läbivaatusest tingitud. Tegelikult ei saa ainult limakorgi põhjal midagi ennustada, sest osadel tuleb see ära mõni päev, osadel aga mõni nädal enne sünnitust.

Nägin paaril ööl hirmu-unenägusid. Samuti tundsin iga päev kõhus hästi õrna pakitsust. Üsna sageli esines jala/keha ristumiskohas sedasama „krambitunnet“, mis varemgi (ilmselt surus kõht mingisugusele jalanärvile vms).

Päev enne haigla poolt arvestatud sünnitustähtaega tuli mul anda uus uriini- ja vereproov. Olin saanud info, et kui näidud on paranenud ja esilekutsumist pole tarvis, ei võta arst minuga ühendust. Vastupidisel juhul helistab ta mulle pärast tulemuste saamist. Käisin naistenõuandlas neid proove andmas. Möödus paar tundi ja telefon helises. Süda langes saapasäärde.

Kõigepealt helistas keegi, kes ütles, et paremaks pole läinud ja mõned näidud on lausa kehvemad. Kuna sel hetkel ei olnud ma ise veel näitudega tutvunud, jäi tema jutust mulje, et olukord on oluliselt kehvemaks läinud. Samuti poetas ta sellise lause, et „ilmselgelt helistab arst teile täna ja räägib, mis edasi saab“. Siinkohal tahaks öelda, et eks inimesed on erinevad. Mõned oskavad infot edasi anda nii, et sa paanikasse ei satu (leian, et meditsiiniline spetsialist võiks seda vähemalt püüda) ja mõned lajatavad sulle info külmalt näkku. Nutsin taas peotäie ja läksin siis aadressile digilugu.ee, et näidud üle vaadata.

Minu üllatuseks olid ALAT- ja ASAT tibakene paranenud. Sapphapped olid aga tõesti veidi tõusnud (norm on alla 10, mul olid need 13), kuid mitte oluliselt. Hiljem helistas üks arst, kes ütles, et sapphapped (see kõige olulisem näitaja) on küll tegelikult normi piiril, kuid tema soovitab tungivalt homme esilekutsumisele minna. Hepatogestoos on haigus, mille ravi on lõpuks ikkagi vaid sünnitus. Ja mul saab homme 40 nädalat täis, nii et milleks oodata. Küsisin, et kas paar päeva saaks ikkagi veel oodata, et anda lapsele võimalus ise tulemiseks (spontaanseks sünnitegevuse alguseks). Ta vastas, et see oleks tõesti maksimaalne aeg, kuid tema soovitus jääb ikkagi homseks. Et poleks mingeid riske jne.

Siinkohal mõistan täielikult enamike arstide suhtumist. Mitte keegi ei soovi ju võtta endale riski, et esilekutsumisega venitamisel oleksid kehvad tagajärjed. Aga samas ütlen siinkohal etteruttavalt, et need arstid, kellel on antud teema osas vähe kogemust, on kindlasti kartlikumad.

Maailm varises korraks jälle kokku, nutsin, tundsin hirmu. Ikkagi inimene. Otsustasime mehega, et läheme pikemale jalutuskäigule. Mine tea, äkki aitab see kuidagi sünnitegevuse algusele kaasa. Lapse viisime kaheks tunniks vanavanemate juurde ja ise läksime sööma ning metsarajale jalutama. See mõjus vaimule hästi ja lõõgastavalt. Tunne oli veidi parem.  Rääkisin ka oma individuaalse ämmaemandaga, kes arvas, et need näidud ei ole kriitilised ja seetõttu võiks ikkagi lisaaega küsida.

Kodus hakkasin toimetama. Haiglakott oli juba eelnevalt koos, tegin järgmiseks päevaks kaasa ainult võileivad. Samuti tegin õhtul valmis järgmise hommiku söögi, rääkisin lapse vanaemaga läbi hoidmise teema ja tegime mehega veel viimased ettevalmistused tita võimalikuks saabumiseks. Õhtul kaisutasin poega tavapärasest rohkem ja ta uinus mind kallistades. Öösel ma kõige paremini ei maganud, nägin hästi palju imelikke unenägusid, ärkasin pidevalt üles, käisin tualetis jne. Närv oli sees.

teine rasedus

Foto: Joanna Jõhvikas

KÄTTE JÕUAB SÜNNITUSTÄHTAEG

Saabus sünnitustähtaeg - 40 rasedusnädalat sai täis. Ei saa salata, et sel hommikul ei olnud mul just eriti rõõmus meeleolu. Miskipärast ei suutnud ma leppida mõttega, et loomulikku protsessi hakatakse sekkuma. Sellega, et mul ei lasta veel oodata. Aga mis parata – maksahaigus oli tekkinud. Loomulikult oli minu jaoks kõige tähtsam see, et tita tunneks ennast kõhus hästi. Peamine, et temal oleks hea ja turvaline. Vanaema tuli meie juurde lapse ärkamist ootama ja meie suundusime elukaaslasega erakorralisse vastuvõttu.

Tegin taas vere- ja uriiniproovi ning KTG. Vastuvõtu õed olid taaskord väga toredad. Üks neist küsis isegi seda, et kas ma ikka süüa võtsin kaasa, sest proovide tulemusi peab teinekord kaua ootama. Väga armas ja inimlik suhtumine. Siis vaatas arst mind üle. Maksanäitajad oluliselt muutunud ei olnud. ASAT, ALAT olid natuke paremad, kuid sapphapped 1 ühiku võrra eelmise päevaga tõusnud. Ütlesin, et ise eelistaksin oodata esmaspäevani. Peale läbivaatust ütles arst, et emakakael tundub olevat pehme ja avatust on 2cm. Just sel põhjusel oli ta nõus paaripäevase ootamisega. Taas kergendustunne.

Käisime elukaaslasega pikal jalutuskäigul. Jõin vaarikalehe teed. Püüdsin titaga läbirääkimisi pidada. Lootsin ja soovisin nii väga, et nende paari päeva jooksul algaks sünnitegevus ise. Ei hakanud.  Hing ei andnud aga kuidagi rahu. Mulle tundus, et mingi pusletükk on siit puudu. Lõpuks tuli elukaaslasel mõte – aga äkki kirjutaks kahele hinnatud naistearstile? Lihtsalt küsiks, et millised on ikkagi need hepatogestoosi näitajad, mille puhul tuleks kindlasti esilekutsumisega kiirustada jne. Seda me tegimegi, kuigi lootus, et kumbki neist nii ruttu vastata jõuab (esilekutsumine oli juba järgmisel hommikul), oli küll väike. Aga ometi juhtus täielik ime ja mõlemad arstid vastasid veel samal õhtul. Oma vabast ajast, lihtsalt kellegi murekirja peale. Olen selle eest äärmiselt tänulik. Üks spetsialist jäi pigem konservatiivseks, kuigi mainis, et ravim hoiab üldjuhul sapphapete taset liiga kiiresti tõusmast küll. Teine arst andis aga vastuse, mis muutis meie jaoks kõike.

See väga tunnustatud naistearst jagas kõige värskemat informatsiooni, mis hepatogestoosi kohta tehtud uuringutest just hiljuti (kuu aega tagasi) selgunud oli. Fetal Medicine Foundation’i (organisatsioon, mis muuhulgas jagab ka meie naistearstidele litsentsi teatud uuringute sooritamiseks) kodulehelt on leitav üks loeng. Inglismaa günekoloog Catherine Williamson jagab seal hepatogestoosi tänapäevast käsitlust. Räägitakse sellest, millised sapphapete tasemed on ohtlikud ja millised mitte. Minu sapphapete tase ei küündinud kaugeltki sellise piiri lähedale. On äärmiselt kihvt, et leidub arste, kes on kõige uuema infoga (sh mujal maailmas tehtud värskete uuringute tulemustega) hästi kursis. Ja kes ei vasta lihtsalt klassikaliselt, et „igaks juhuks võiks esilekutsumise teha, sest alati on olemas risk“. Olen südamest tänulik, et arst minuga kõige uuemat infot jagas. Selle põhjal julgesin ma teha edasised otsused.

Kui seda blogipostitust loeb tulevikus keegi, kellel on sarnane situatsioon, siis on oluline mõista, et siin kirjutan ma oma isiklikust kogemusest. Kindlasti ei jaga ma soovitusi, et kas ühtede või teiste näitajatega tuleks esilekutsumisest loobuda või mitte. Sellised otsused on vaja teha koostöös raviarstiga ja konkreetse inimese tervislikku seisundit silmas pidades. Küll aga panen ma oma kogemuse kirja selleks, et julgustada inimesi enne ükskõik millist otsust alati põhjalikumalt infot otsima/küsima. Arvesse tuleb võtta kogu usaldusväärne info. Alati tasuks informatsiooni küsida oma ala parimatelt spetsialistidelt.

Sünnituse esilekutsumisest loobumine

Kätte jõudis too esmaspäeva hommik, mil pidin minema esilekutsumisele. Öösel ma taaskord eriti magada ei saanud. Kott oli jälle koos ja seadsin sammud haiglasse. Olin otsustanud nii, et vaatan vereanalüüsi tulemuste järgi. Kui näidud on samad või paremad, siis loobun esilekutsumisest.

Kuna seekord oli mul saatekiri, siis kirjutati mind sünnituseelsesse osakonda sisse. Ütlesin kohe alguses, et esmalt sooviksin ära oodata analüüside tulemused ja seejärel arstiga rääkida. Pärast vereanalüüsi ja muid tavapäraseid protseduure läksin ühte palatisse tulemusi ootama. Kohtasin seal väga toredat naist, kes juba ootas esilekutsumist. Rääkisime maast ja ilmast, meie mõttelaad oli väga sarnane ning tulemuste ootamise aeg oli seetõttu kohe palju toredam ja julgem.

Selle lühikese sünnituseelses osakonnas viibitud ajaga sai selgeks, et olenevalt nädalapäevast, arstide kättesaadavusest ning olukorrast võib seal olla palju ootamist. Sellega tasub lihtsalt arvestada ja endale kindlasti süüa ning meelepärast tegevust kaasa varuda.

Mõne tunni pärast saabusid tulemused. Olukord oli samasugune, näidud natuke isegi paranenud. Otsustasin loobuda esilekutsumisest ja leppisime arstiga kokku, et ootan maksimaalselt kuni 41. rasedusnädala täitumise päevani. Sain uue (nö viimase) esilekutsumise saatekirja. Rääkisin telefoni teel ka oma haiglapoolse ämmaemandaga, kes kirjutas mulle vere- ja uriiniproovi saatekirja, et saaksin mõne päeva pärast uuesti näite kontrollida Samuti leppisime kokku, et käin siis ka KTG-s ära. Südames oli korraks kergendustunne ja rahu. Sain mõned päevad ajapikendust. Tita – palun hakka ise tulema ... 🙂

Kõht tõmbub kõvaks ehk mitu päeva libatuhusid

Veel samal õhtul tundsin, et midagi nagu hakkaks toimuma. Tunne muutus tasapisi intensiivsemaks, kui olin püsti või kõndisin. Olin juba nii rõõmus, et nüüd hakkabki sünnitegevus ise pihta. Tegelikult oli aga nii, et paar päeva enne sünnituse algust olid mul korduvalt nn libatuhud/ebatuhud ehk Braxton Hicksi kokkutõmbed (ebaregulaarsed valutud emaka kokkutõmbed). Kõht tõmbus kõvaks ja allapoole tekkis lainetena käiv meeletu survetunne, mis siis jälle mõne aja pärast taandus. Absoluutselt igal korral lootsin, et äkki nüüd hakkabki pihta. Jõudsin juba mitu korda rõõmustada, kuid mõne aja pärast see tegevus vaibus. Ja nii möödus lausa mitu päeva. Raseduse lõpp tundus olevat uskumatu, nagu mõnest filmist või juturaamatust. Närvikõdi jätkus lõpuni.

LAPSE SÜND

Kätte oligi jõudnud viimane päev enne lõplikku esilekutsumist. Kell tiksus armutult ja päev veeres tasapisi õhtusse. Olin juba peaaegu lootust kaotamas, kuid siis juhtus ime 🙂 . Loe siit minu tütre sündimise lugu.

loe siit MINU TÜTRE SÜNNILUGU JA POJA sünnilugu.
  • * * *
Jälgi mind KA facebookis, et olla uute lasteteemaliste postitustega kursis.

Comments

comments