LAPSE TEINE ELUAASTA – 22.-24. ELUKUU KOKKUVÕTE

Eelmises postituses kirjutasin muuhulgas ka potistreigist, mis algas lapsel ühel järjekordsel hammaste tuleku perioodil. Kui laps sai 1 aasta ja 9 kuuseks, oli silmahambaid aga juba veidi näha ja tundub, et see leevendas ka ebamugavustunnet, mis hammaste lõikumisega eelnevalt kaasnes. Igatahes hakkas nüüd taas õnnestuma teda ka potile panna.

Laps laulis „ta-ta-taa“ silbil erinevaid laulukesi – „Rongisõit“, „Kus on minu koduke“, „Juba linnukesed“ jne. Talle hakkas väga või maitsema – ta võis seda kas või otse pakist süüa. Samuti meeldis hirmsasti nt Philadelphia toorjuust, mida ta soovis samuti lusikaga otse pakist süüa.

Kuskil peale 1,5 aastat hakkab lapsel tugevalt arenema TAHE. Seega on väga loogiline, et kui lapsevanem hakkab hoopis oma tahet peale suruma (või ignoreerima lapse oma), tekib konflikt, trots. Lapsevanema jaoks on paras väljakutse jääda igas olukorras rahulikuks. Tekkiski küsimus, et kui soovid ja palud ühte, kuid laps teeb täpselt vastupidi, siis kuidas saada ta ikkagi nii tegema, nagu vaja. Antud juhul oli parim leida kompromiss ja kasutada ka kavalust.

Sel perioodil juhtus aina sagedamini, et laps valas peale söömist oma joogiklaasis oleva vee põrandale või viskas lusika, kausi, toidu maha. Viibutas seejärel näpuga ka (nagu meie tegime, kui ütlesime, et nii ei tohi). Õppisime olema kiiremad, ennetama mahaviskamist ja märkama seda, kui lapsel on juba kõht täis saanud. Laps katsetas piire. Keelamine ja „ei“ ütlemine enam ei sobinud, siis tuli nutt ja pahandamine. Vahel aitas siis tähelepanu mujale juhtimine või keskkonnavahetus.

Miskipärast ei tahtnud ta toas enam eriti sokke kanda. Ta võttis neid pidevalt jalast ära ja käis hoopis paljajalu. Muidu polekski midagi, kuid põrandad meil siiski kõige soojemad ei ole. Õnneks on mitmel pool vaibad.

Lapse kõige lemmikumad mänguasjad olid autod. Ta võis neid ka päevas mitu korda korrapäraselt ritta (rivvi) seada. Issi ostis talle ka autogaraaži, millest sai suur hitt. Ei möödunud ühtegi päeva, mil ta autosid sinna parkinud poleks. Seoses mängimise ja mänguasjadega oli mul igapäevaselt ka palju rohkem koristamist (loe: asjade oma kohtadele sättimist). Põhimõtteliselt tegin seda mitu korda päevas. Vahel lihtsalt selleks, et minutite pärast saaks toas taas uus kaos tekkida. Laps hakkas nüüd ka rohkem mööblile ronima ning talle meeldis näiteks diivanile patjadest, tekist jms koobast ehitada.

Autosid meeldis lapsele vaadata ka õues – kui mõni masin mööda sõitis või meie lähedal parkima hakkas, pidime jääma seisma, et seda vaadata. Elukaaslane õpetas talle ka automarke ja see on uskumatu, kui hästi väikestele lastele kõik meelde jääb.

Loovusringis, kus käisid samas vanuses lapsed, oli näha, et sel perioodil on juba teemaks muutumas üksteiselt mõne mänguasja ära võtmine. Teise lapse käes olev mänguasi on ju alati huvitavam. Huvitav oli ka jälgida, et mida lapsed siis tegid, kui keegi neilt mänguasja käest ära võttis. Mõni ei teinud sellest väljagi, kuid mõni hakkas kaeblema.  Lugesin kuskilt, et nii väikesed lapsed veel jagamise tähendust ei mõista. Ja et kõiki asju ei peagi tegelikult jagama. Siiski, kodus oma laste mänguasjade jagamist korraldada on ilmselt üks asi. Kuid võõras kohas oleks ilmselt ebaviisakas, kui lapsevanem ei sekku ja vaatab pealt, kuidas ta laps teiselt midagi ära võtab. Mis muud, kui seletada, seletada ja veel kord seletada.

 

Smuuti joomise (söömise) mäng

Smuutijoomine on hea viis, kuidas laps saab väga palju kasulikke vitamiine ja mineraalaineid. Niisama ei olnud ta selle joomisest aga eriti huvitatud. Siinkohal üks nipp, kuidas saada laps edukalt smuutit jooma. Aitas see, kui hakkasime mängima nö smuutimängu. Selgitasime, et kõigepealt võtab ühe lusikatäie issi, siis emme ja siis laps. Kui ring oli peale tehtud, võtsime igaüks juba kaks lusikatäit, siis kolm jne. Mängu lõpuks oligi smuuti otsas.

 

Laps ei taha hambaid pesta

Eelmises postituses rääkisin ka hambapesu streigist. Miskipärast oli vahepeal lausa võimatu hambaid ilma nutu ja protesteerimiseta pesta. Hambapesu tekitas nii tugevat vastureaktsiooni.

Olukord paranes märgatavalt peale elektrilise hambaharja (BabySonic) kasutuselevõtmist. Samuti näitasime lapsele ükskord (ilma hambaid pesemata) seda kuulsat Stigi ja Suukooli hambapesulaulu ning seletasime kogu aeg juurde, mis seal toimub. Et lapsed pesevad hambaid, neil on hambaharjad käes jne. Näitasin talle ka ühte illustratsiooni hambast, milles oli auk. Hammas oli kurva näoga ja ma seletasin, et kuna laps ei pesnud hambaid, siis Sööbik ja Pisik puurisid sinna augu, mis nüüd valutab. Kõik see kokku aitas meid lõpuks sinnamaale, et laps enam hambapesule vastu ei punninud. Tegime edaspidi nii, et hammaste pesu ajal näitasimegi lapsele hambapesulaulu. Kui oli aeg hambaid pesema hakata, siis suhtusime sellesse, kui millessegi väga toredasse. Küsisime, et kas ta tahab nüüd hambapesulaulu kuulata jne. Lugesin ka ühe hambaarsti soovitust, et kui hambaid ei õnnestu alati vannitoas pesta, siis see polegi kõige olulisem. Tähtis on, et hambad saaks puhtaks, olenemata kus neid pesta. Ta mainis isegi seda, et kui harjamine käib nutuga, siis pole sinna midagi teha. Saadav kasu on ikkagi suurem. Hambaid tuleb pesta.

 

Lapsel on palavik

Lapsel oli ühel öösel kõrge palavik. See tuleb alati kuidagi nii ootamatult ja mõjub hirmutavalt. On raske näha muidu nii aktiivset ja rõõmsat last täiesti ebatavaliselt uimasena, loiuna.

Palavik oli üle 38,5 (vahepeal ka 39) ja helistasime tasulisele perearsti nõuandetelefonile (1220, vastatakse ööpäevaringselt). Võtsime lapse õhukese puuvillase särgi väele ja saime soovituse ka mähku ära võtta (magamisaseme alla panime lekkekindlad ühekordsed aluslinad). Saime veel infoks, et esialgu võiks eelistada paratsetamooli, kuid vahel tehakse palaviku alandamiseks ka paratsetamooli ja ibumetini vaheldumisi andmist. Öeldi ka seda, et lapse käed ja jalad ei tohi olla külmad (ja  tuleb vajadusel kas või soojaks hõõruda) – muidu palavikualandaja ei aita. infot, kuidas ja mida anda, tasub küsida numbrilt 1220. Kodus oli meil sel hetkel ainult Nurofen (ibumetin), seega esialgu alustasime sellest. Kuid elukaaslane läks valveapteeki (Tõnismäel) ning tõi paratsetamooli küünlad (Efferalgan) ja siirupi (Panadol). Igatahes oleks minu soovitus –  vajalikud ravimid võiks juba eelnevalt kodus olemas olla, sest palavik ei hüüa tulles. Ostsime lõpuks ka parema termomeetri (MicroLife digitaalne, kontaktivaba), millega oli lapse kehatemperatuuri lihtsam mõõta.

Ravimid tuleb kindlasti valida ka lapse kaalule vastava annusega. Olin eelnevalt kuskilt lugenud, et Efferalgani 150 mg küünlaid on (meie lapse kaalu korral) efektiivsemad kui 125 mg annusega ning neid ei ole igalt poolt saada (müügil peaks need olema nt Apothekas). Kuna apteegist sai elukaaslane need nõrgemad, otsustasime pigem siirupi andmise kasuks.

Tol hetkel oli mul hea meel, et ma veel endiselt imetasin, sest see oli öösel lapsele suureks lohutuseks. Ravim võttis palaviku alla ning laps sai mitu tundi järjest magada. Hommikul hakkas palavik jälle tagasi tulema, kuid ei küündinud enam nii kõrgele. Ja siinkohal proovisime nii, et enam palavikualandajat ei andnud. Lasksime organismil palavikuga ise toimetada. Immuunsüsteemile mõjub tegelikult hästi (tugevdavalt) see, kui organism saab ise palavikuga võidelda. Palavikualandaja võiks mängu tulla pigem järgmise variandina. Palavik enam õnneks väga kõrgeks ei tõusnudki ja õhtuks seda enam polnud. Seega oli hea, et me niisama rohkem ravimit toppima ei hakanud. Päeval õnnestus ka lapsele juba süüa anda (juua pakkusime koguaeg) ja õhtul oli tema enesetunne tavapärane.

Millest see palavik nüüd täpsemalt tekkis – oli see mõni viirus või nõrgestas organismi hammaste tulek? Ei tea, kuid tore, et see kiirelt möödus. Samas olid täpselt samal ajal lõikumas ka silmahambad. Apteegist anti soovitus lapsele C-vitamiini juurde andma hakata. Ostsime Yomi C-vitamiini karukesed, mida ta väga hea meelega võtma hakkas.

 

Kuidas õpetada lapsele iseseisvat uinumist?

Lugesin vahepeal üht väga head (ja leebe lähenemisega!) uneraamatut – E. Pantley „Nututa uni“. Sain sealt mõned mõtted, mida proovida, et last iseseisvalt uinuma õpetada. Muuhulgas mõtlesin oma jaoks selgeks need väikesed sammud, mida järjest muutma ja harjutama hakata. See raamat andis lootust, et iseseisva uinumise õpetamiseks ei pea ilmtingimata imetamist katkestama (last võõrutama). Pantley õpetas oma lapse iseseisvalt uinuma samal ajal, kui veel imetas.

Alustasin tasapisi sellest, et imetamise ja magama jäämise vahele jääks natuke aega. Et isegi kui laps uinub süles, ei uinu ta enam rind suus. Vahel oli see piir väga õhuke – oli näha, et laps on iga sekund uinumas. Siis katkestasin imetamise (viies sõrm suu nurka). Vahel õnnestus, et lapsele see sobis, vahel mitte. Kuid olin selle mõtte järgimisel edaspidi järjepidev ja etteruttavalt võib öelda, et  pärast pikemat aega harjutamist õnnestus ilma imetamiseta uinumine juba päris sageli.

Lapse võrevoodi (üks külg ära võetud) asus kohe meie voodi kõrval. Eelnevalt olid madratsid natuke erineval kõrgusel, kuid nüüd tegime sellise muudatuse, et need oleksid täpselt samal tasandil. Ja see oli ka üks oluline samm. Nii oli ka lihtsam teda võrevoodisse asetada (põlvedega suure voodi peale ja sealt võrevoodisse).

Liikusimegi edasi väikeste sammudega. Esialgu uinus laps imetamise ajal. Seejärel oli imetamise ja uinumise vahel väike ajaline vahe. Seejärel proovisin nii, et imetasin teises toas ära, siis läksime magamistuppa ja laps jäi magama süles (ilma imetamiseta). Ja seejärel hakkasin proovima last õigel hetkel (väga unisena, juba peaaegu magama jäädes) voodisse panna. Iga sammu puhul oli nii, et vahel õnnestus ja vahel mitte. Kui ei õnnestunud, tegime sammukese tagasi.

Märksõnaks oli järjepidevus. Laps harjus tasapisi ja mõne aja pärast oli ka selliseid kordi, mil ta uinus oma voodis iseseisvalt. Esialgu võis ta voodis natuke jaurata, püherdada, küljelt küljele keerata ning isegi häälitseda. Uinumise protsessile aitasid kaasa kaisuloomad (neid oli mitu). Kui laps tahtis minu juurde tulla (istusin voodi serval), siis suunasin ta tagasi võrevoodisse. Vahel rääkisin ka midagi sellist, et „pane nüüd mõmmi tuttu, tee talle pai, tee talle kalli, pane ta siia pikali…“ vms.  Ja see toimis. Eelduseks oli aga kindlasti see, et laps oleks piisavalt väsinud (unesurve) ja eelnevalt eakohased tunnid üleval olnud. Iseseisva uinumise oskus ei tule üleöö. See nõuab järjepidevat harjutamist, mille hulka kuuluvad nii sammud edasi, kui vahel ka tagasi.

Kindlasti aitas kaasa ka see, et kuigi ta magas endiselt meie lähedal (minu kõrval), toimus magamine nüüd eraldi madratsil (võrevoodil on eraldi madrats). Seega võis vabalt olla ka nii, et minu liigutamine, külje keeramine jne ei seganud teda enam öösel. Ja ka see soodustas paremat magamist.

Iseseisva uinumise õpetamise puhul oli üks asi selge – nutuga ei tule häid tulemusi. Kui laps on endast väljas, siis ei ole see soodne pinnas millegi õpetamiseks. Eduka iseseisva uinumise eelduseks on alati just rahulik olek. Vahel sai nutmist kavalusega ennetada. Kui oli näha, et laps hakkas kaeblema, muutus nutuseks, siis viisin tema tähelepanu jutuga mujale. Rääkisin midagi tema kaisuloomadest vms.

Kirjutan millalgi uneteemast kindlasti ka pikema ja põhjalikuma postituse. See on ju paljudele ülioluline, kuid raske teema.

 

Laps ei jää lõunaunne

Raskemaks muutus aga lapse lõunaunne saamine. Mõnel päeval jäi selline mulje, et ta pole selleks ajaks piisavalt väsinud. Ometigi käisime enamasti päeval õues ja üleval oleku aeg oli ka justkui eale sobilik. Paremini tuli uni siis, kui laps oli korralikult ära väsinud (väsitatud). Näiteks siis, kui õues õnnestus olla pikemalt ning teha rohkem selliseid tegevusi, mis nõudsid rohkemat liikumist/ liigutamist. Aga alati seda lihtsalt ei suuda. On ju veel palju muid argitoimetusi, mis vajavad tegemist.

Peab tunnistama, et esialgu tekitas see lõunaunne enam mitte kergelt jäämine ja pikk jauramine minus korralikult stressi. See tekitas ebakindlust ja isegi hirmu. Kohati oli selline suutmatuse tunne – et ma ei oska midagi teha, et last magama saada. Varem oli see kõik tulnud loomulikult, iseenesest – laps lihtsalt jäi magama. Ebakindluse vastu aitavad aga teadmised ja teadlikkus. Hakkasin selle teema kohta rohkem uurima ja lugesin erinevaid uneteemalisi materjale.

Näiteks sain kinnituse, et koduste lastega ongi päevaunede teema kohati keerulisem. Neil ei ole tihti piisavalt unesurvet. Lasteaias magavad paljud paremini, sest neil on nii palju tegevusi ja nad väsivad seal korralikult ära. Kodused tegevused aga, eriti siis, kui mõnel päeval jääb õueminek vahele, ei väsita neid piisavalt ära. Igatahes võtsime eesmärgiks (vähemalt püüda) iga päev kindlasti õues käia.

Mingil määral võis probleem olla ka selles, et tuba ei olnud päeval piisavalt pime. Hoolimata pimendavatest ruloodest paistis valgus ikka servade vahelt sisse. Kottpimedaks (nagu enne ööund) ei õnnestunud tuba teha.

Ühest uneteemalise koolituse materjalist sain veel ühe olulise mõtte – seal öeldi, et vahel kipuvadki kaheaastased tahtma juba lõunaund vahele jätta. Lõunaund tuleks neile siiski veel igal juhul võimaldada. Lapse aju vajab puhkust. Kui laps on selleks ajaks juba 6 tundi üleval olnud, siis oleks väike paus väga vajalik. Pärast on siis jaksu jälle edasi toimetada.

AGA! Eeldusel, et selles vanuses laps on eakohase arvu tunde üleval olnud, öösel maganud 10+ tundi ja tema päevakava on paigas. Kui lõunaunne jäämine ei õnnestu ikkagi mitte kuidagi, võib aeg-ajalt katsetada seda, et jätta päevauni üle-päeviti ära. Vaadata, milline toime sellel on – kas ta on õhtuks siis üleväsinud (mõistagi tuleks laps nendel päevadel ööunne varem panna) või saab hakkama? Sellisel juhul saabki näha, et mismoodi oleks lõunaunega järgmisel päeval. Tõenäoliselt on laps siis väsinum ja jääb ka lõunaunne paremini.

Lõunaund ma ära jätta ei tahtnud ja ma isegi ei katsetanud seda. Aga see materjal justkui andis mulle ühe võimaliku variandi, mida antud juhul proovida saaks ja juba see mõte vabastas mind. Stress kadus, enesekindlus tuli tagasi. Ma sain lõpuks aru, miks on vahel lõunaunne jäämisega keerulisem. Seda teadmist oligi vaja.

Vahel jäi laps päevaunne kergemini ja kiiresti. Kuid vahel oli uinumise abistamiseks vaja ka süles hoidmist või lausa kandekotti ja selle pärast ma enam ei põdenud. Lapsel ei olnud nendel kordadel silmnähtavalt piisavalt unesurvet. Kuid ta jäi magama siis, kui teda natukene abistada (süllevõtmine, kandekott). Selleks ajaks suutis laps juba ööunne iseseisvalt jääda, seega teadsin, et iseseisva uinumise võime on tal tegelikult olemas.

 

Imetamine ja loomulik võõrutamine

Tasapisi jäi imetamise kordi vähemaks. Esialgu imetasin vaid enne päevaund, enne ööund ja mõnel korral öösel. Tasapisi jäid ära ka päeva- ja ööune eelsed korrad ning ühel hetkel olidki järel vaid mõned öised korrad. Oli näha, et ta ise enam päevasel ajal rinda ei küsinud. Pigem oli rinnaga magama aitamine senine harjumus.

Sealt edasi läks nii, et öösel proovisin lapse ärkamise ja häälitsemise korral hoopis natuke oodata ja kuulatada. Nö imetamist edasi lükata. Et kas see on parasjagu selline ärkamine, mille puhul ta tõesti vajaks harjumuspärast „uneabi“ või on see lihtsalt häälitsemine, unetsükli vahetus ja natukese ootamise korral jääks ta tegelikult ise taas magama. Imetamisega ootamine oli lapsele esialgu harjumatu, seega alguses oli selliseid kordi vähe, mil ta ilma minu sekkumiseta ise edasi magama jäi. Aga taaskord olin ka selle ootamise taktikaga järjepidev. Esialgu ootasin või proovisin oma käe talle peale panna ning aja jooksul juhtuski, et sellest hakkas piisama. Laps virgus, kuid ei saanud iga ärkamise peale enam rinda.

Samal ajal aga toimus ju ka iseseisva uinumise õppimine (lapse asetamine võrevoodisse, et ta seal ise uinuks), mida kirjeldasin eelmistes punktides. Kuidagi läkski nii, et siis, kui laps õppis iseseisvalt oma voodis ööunne jääma, magas ta ka öösel pikemat aega järjest. Ja teiselt poolt harjus ta ka unetsükleid iseseisvalt vahetama (ehk kadus harjumus seda rinna abil teha).

Aasta ja 11 kuu vanuselt lõppeski meie ilus imetamise teekond. Seega kestis see peaaegu kaks aastat. Kuigi seda oleks võinud olla ka rohkem, ei olnud seda kohe kindlasti mitte vähe. Mul on hea meel, et rinnast võõrdumine toimus väga rahulikult ja täiesti loomulikult. Et ma ei pidanud võtma ette suure nutu ja hüsteeriaga kiiret võõrutamist, vaid kõik kulges tasapisi ja omas tempos.

 

Uus olukord maailmas

Vahepeal tabas maailma koroonaviiruse ja COVID-19-laine. See kõik tundus esialgu ikka täiesti uskumatu. Koledad arvud, kaitsemaskide puudus, piiride-kaubanduskeskuste-koolide-lasteaedade sulgemine, pankrotid ja rahaprobleemid. Et juba ainuüksi kodust välja minemine on tegelikult riski võtmine… Kõige selle kogemine ja sellest lugemine tekitab ilmselt paljudes, aga kindlasti just lapsevanemates hirmu. Lapsevanematena tahame ju oma lapsi kaitsta. Kuid antud olukorras puudub kontroll ja valitseb teadmatus.

Samuti on nii pisikesele keeruline selgitada, et miks ta ei tohi enam mänguväljakule mängima minna või puudutada seda toidukotti, mille kullerionu just ukse taha jättis. Või miks ta ei tohi enam vanavanemate juurde mängima minna. See olukord nõuab harjumist.

 

Lapse kahe aastane sünnipäev

Ja jõudiski kätte lapse kahe aastane sünnipäev. Uskumatu, kui kiiresti on aeg lennanud. See pisike vääksuv pamp, kes mulle kaks aastat tagasi sünnitusmajas rinnale asetati, on nüüd juba nii asjalik ja tubli tegelane. Mul on hea meel, et saan siit blogist ka ise kõiki lapse eelnevaid eluetappe ja arenguid meenutada. Kindlasti jätkan ka edaspidi üles kerkivatest teemadest kokkuvõtete tegemist, sest nii mõnigi teist on andnud märku, et olete siit blogist abi saanud.

Siia lõppu ka üks pilt sünnipäevalapsest ❤️.