Category: FAMILY, WRITING

LAPSE TEINE ELUAASTA – 13.-15. ELUKUU KOKKUVÕTE

Selles postituses teen kokkuvõtte oma poja 13.-15. elukuust. Kui Sa pole veel eelmiste kuude kohta lugenud, saad seda teha siit: 1.-3. elukuu, 4.-6.elukuu, 7.-9.elukuu, 10.-12.elukuu.

laps 13 kuune

LAPSE 13. ELUKUU 

Laps sai üheaastaseks ja lõikuma hakkas järjekordne hammas. See muutis mõned ööd rahutumaks. Oli rohkem ärkamisi – sekka ka mõni selline, kus pidime minema keset ööd teise tuppa mängima, sest lapsel läks uni pealt ära. Hammaste tulek mõjutas lapse käitumist märgatavalt. Sel perioodil oli ta natuke nutusem kui tavaliselt ja otsis rohkem emme lähedust.

Päevaunesid oli nüüd 1-2, olenevalt sellest, kui pikalt laps korraga magas. Enamasti oli üks uni siiski vaid 45 minutit pikk. Akadeemilise tunni mees! See puhkepaus oli üürike, aga kasutasin seda enamasti lõunasöögi tegemiseks. Enne ööund pidi laps üleval olema vähemalt 5-6 tundi, et olla piisavalt väsinud. Muidugi olenes see suuresti ka aktiivsusest ehk kui palju päevased tegevused teda ära väsitasid.

Nüüd suutis laps natuke aega püsti seista ka ilma kuskile toetamata ja tegi juba õige varsti ka samme, kui tal käest kinni hoidsime. Tore oli see, et kui laps mõnda koera silmas (või kui küsisime, et kuidas koer teeb), siis ütles ta nüüd armsalt „APHH“ (auh). Samuti ajas teda väga naerma see, kui näitasin, kuidas kanad teevad (nok nok). Ta tegi seda liigutust peaga järgi ning ütles „kaak-kaak“.

 

Laps ei taha enam lisatoitu süüa

Pärast üheaastaseks saamist kerkis esile selline probleem, et laps ei tahtnud enam hästi lisatoitu süüa. Nii kui püreelusikas lähenes, keeras ta pea ära. See oli kummaline, sest seni oli ta lisatoitu väga hästi ja isukalt söönud. Tagantjärgi võib öelda, et peamiseks põhjuseks, mis söömist ajutiselt mõjutas, oli hammaste tulek. See põhjustas lapsele ilmselt ebamugavust ja sellest oli häiritud ka söömine.

Pärast järjekordse hamba tulekut ja mõningate väärt nõuannete rakendamist (näiteks perega kõik koos söömine ja see, et laps sööks iseseisvalt oma lusikaga) probleem lahenes. Kirjutan lisatoidu vastumeelsuse kohta kohe varsti ka põhjaliku blogipostituse, kus annan täpsemad soovitused, kuidas saada laps jälle lisatoitu sööma. Kui soovid järgmiste postituste avaldamisega kursis olla, siis jälgi kindlasti ka minu facebooki lehte.

 

Last on raske magama saada

Sel kuul muutus ka lapse magama saamine keerulisemaks. Läks kauem aega, et ta lõpuks magama jääks. Kui ta taipas, et nüüd on tuduaeg (emme keris ruloo alla, pani tuled kustu, võttis sülle jne), viskus ta vibusse, kangutas, jorises ja protestis. Ise haigutades ja ilmselgelt väsinud olles. Magamajäämine tekitas protesti. Kui vahepeal oli meil periood, mil laps juba täitsa hästi magama jäi, siis nüüd ei aidanud vahepeal ei kussutamine, rind ega süles hoidmine. Kõiki neid tuli järjest kombineerida, vahel pikka aega, kuni lõpuks õnnestus. Selline unevastane käitumine aga möödus siis, kui järjekordsed kikud olid igemest välja pugenud, mis annabki tagantjärgi alust arvata, et kõik see oli taaskord seotud hammaste tulekuga. Hammaste tulek paneb lapse mõneks ajaks teistmoodi käituma. Mine sa tea, kui ebamugav see olla võib, ta ei oska ju meile seda öelda.

laps 14 kuune

LAPSE 14. ELUKUU

Käisime esimest korda mänguväljakul kiikumas. See tekitas mõned rõõmukilked küll, kuid jättis teda esialgu suhteliselt ükskõikseks. Palju rohkem meeldis talle aga liivakastis mängida. Käisime ka esimest korda rannas ja laps tutvus merega (juuni vlogist saab näha, millega see lõppes :D). Samuti meeldis talle kodus olles koos aknast välja vaadata - asjalikult osutas ta siis lindudele, koertele, autodele, põõsastele jne. Laps õppis nüüd pead noogutama. Kui temalt midagi küsisin, siis ta noogutas.

Söömisega läks paremaks. Isu oli enamasti hea ja laps sõi ise, oma lusikaga. Söömine ei edenenud eriti hästi pigem siis, kui käisime kodust väljas. Näiteks kohvikus või restoranis oli lapse toitmine palju keerulisem ülesanne. Et vältida toidu võimalikku loopimist, tuli meil last pigem ise sööta (mitte lasta tal selles sonkida) ja valida selline toit, mis pole mahakukkumisel liiga määriv. Samuti olin ma ise väljas süües rohkem krampis, pinges. Enamasti oli kordamööda nii, et üks täiskasvanu toitis last ja teine sõi, ning seejärel vastupidi. Ilmselt tõmbasid uued asjad, inimesed ja helid tähelepanu mujale ja isu ei olnud lapsel väljas süües eriti hea. Söömiseks ei olnud lihtsalt aega, sest muu oli huvitavam. Kodus oli söömise korraldamine igal juhul lihtsam.

 

Potitreening ja hammaste pesu

Hakkasime tasapisi ka potitreeningut tegema. Olime juba varem valmis ostnud BabyBjörni kõrge seljatoega pissipoti ning alustasime selle tutvustamist. Näiteks nii, et kui läksime tualetti, siis alati küsisime temalt „kus on pissipott?“. Laps hakkas kohe pissipotile osutama, kui temalt seda küsisime. Edasi hakkasime proovima potile istumist. Ja siis tuli juurde „pissi-pissi“ ütlemine. Proovisime potil mõnda aega istuda, andsin talle lehitsemiseks kätte ka ühe veeraamatu (veekindel) ning panin vee jooksma. Eesmärk oli harjutada laps potil natuke pikemat aega istuma. Ühel ilusal hommikul, kui laps oli just ärganud, panime ta koheselt potile ja ennäe imet – laps pissib potti! Plaksutasime ja kiitsime. Mõne aja pärast õnnestus see taas. Esialgu proovisimegi last kas kohe pärast ärkamist või söömist potile viia. Vahel õnnestus, enamasti veel mitte, kuid võtsime seda kõike väga rahulikult. Lugedes selle kohta, mis vanuses potitreeningut välismaal tehakse, on Eesti lapsevanemad ikka väga tublid ja agarad.

Hammaste pesemise õpetamiseks küsin näiteks seda, et „kus on kikud?“, „näita, kuidas sa hambaid pesed?“ jne. Samuti on meil olemas näpuhari, mis on hammaste pesemise alternatiiv olnud neil kordadel, kui laps keeldub hambaharjast. Sellisel juhul olen kasutanud kavalust – palun tal näpuhambaharja hammustada ning samal ajal siis natuke hõõrun igemeid, hambaid. Alati see aga ei toimi. Soetasin Lastemaailmast ka Lotte-teemalise taimeriga (vilkuva tulukesega) hambaharja. See ongi loodud selleks, et lastele õpetada, kui kaua üks hambapesu kestma peaks (tuli vilgub 2 minutit ja väljalülitamine toimub automaatselt). Mitte, et meie hambapesu alati nii kaua kestaks, kuid viimasel ajal on see olnud kõige efektiivsem vahend, et suukene üldse hambapesuks avataks.

lapse 13.-15. elukuu

LAPSE 15. ELUKUU

Nüüd algas varasemast veelgi aktiivsem periood, mil laps ronis diivanile, voodile jne. Tõstis asju pidevalt ühest kohast teise (mina käisin järgi ning püüdsin need oma kohale tagasi panna). Ikka selleks, et kohe taas uus ring teha. Samuti meeldis lapsele muusika – kui kuskilt mõni tore (või tuttav) laul kõlas, siis läks tal nägu rõõmu täis ja ta tegi vahvaid tantsuliigutusi (nõksutas põlvedega ja vahel vehkis ka kätega). Laps rääkis oma pudikeeles juba pikad jutud maha. Ütles tihti väga nõudlikult „enn-enn“ ja näitas mõne asja poole, mis tuli talle siis kiirelt ulatada. Protest muutus väga häälekaks. Vahepeal lõikusid ka järgmised hambad ning tegelikult oli peagi märgata veelgi rohkemate hammaste tippe. Kui eelnevalt oli tal noogutamise (jah) faas, siis nüüd hakkas ta kõige peale pead raputama (ei-faas).

Lapsele meeldis väga peitust mängida – näiteks peitis ta end minu selja taha ja jäi vaikselt reaktsiooni ootama. Ja siis kihistas naerda, kui mängisin, et otsin teda ja leidsin üles. Väga hästi läksid nüüd peale potid, pannid, põrandahari jms. Kõige paremad mänguasjad on need, mis ei ole mänguasjad! Nüüd hakkasime tihedamini ka liivakastis mängimas käima. Õues olla meeldis talle väga. Vahepeal tegi ta liivakastis ka teiste lastega tutvust. Peamiselt vaatas pealt, et mida nemad teevad. Aga läks vahel ka üsna julgelt teiste juurde ja tahtis nende mänguasjadega mängida.

Lapsele meeldis väga raamatuid lehitseda – ta läks oma riiuli juurde, tõmbas sealt mõne raamatu välja ja vaatas tükk aega pilte. Igas raamatus oli mõni pilt, mis talle kohe eriti meeldis. Sõidukite raamatus näitab ta siiamaani hästi nõudliku tooniga just sinist kallurit. Miski köidab teda just selle pildi puhul. Ühes teises raamatus meeldivad talle aga maasikad. Ja kolmandas raamatus mesimumm. Viimase vaatamisel laulan alati ka üht laulu („summ summ, lendab mesimumm...“ - karumõmmi unelaulust). Vahel ta lausa ootab, et ma seda laulaksin, sest pärast mesimummu näitamist hakkab ta tantsuliigutusi tegema (teab, et selle pildiga käib laul kaasa). Lapsed on väga nutikad! Kommenteerin alati raamatus olevaid pilte, et tal tekiksid seosed. See toimib, sest nüüdseks oskab ta juba päris hästi näpuga näidata, et mis on mis, kui küsida. Samuti püüan kogu aeg temaga rääkida, asju seletada jne. Selline pidev suhtlemine loob ju aluse sõnavara tekkimisele.

Sel kuul hakkas laps ka päris iseseisvalt kõndima. Seni liikus ta küll üsna kiiresti ühest kohast teise, kuid eelistas igaks juhuks käega kuskile toetada. Nüüd aga polnud enam kuskilt kinni hoida tarvis. See juhtus justkui üleöö. Korraga lihtsalt tulid need iseseisvad sammud.

Kui soovid olla uute postitustega kursis, siis jälgi ka minu blogi facebooki lehte.

Loe siit ka minu poja sünnilugu NING SEDA, KUIDAS TÄHISTASIME TEMA ESIMEST SÜNNIPÄEVA.

Comments

comments