LAPSE KOLMAS ELUAASTA – 28.-30. ELUKUU KOKKUVÕTE (2A6K)

Õe sünd. Lapsest saab vend

Poeg sai kaks aastat ja kolm kuud vanaks ning järgmisel päeval sündis meie perre tütar. Siit saab lugeda minu teise raseduse ja tütre sünni kohta. Meie kõigi elus algas niisiis uus etapp. Ema ja isana olime nüüdsest kahe lapse vanemad ja pojast sai suurem vend. Täpsemalt öeldes väike suur vend. Sest me ei eeldanud, et laps üleöö suureks peaks saama. Olime täiesti teadlikud, et ka tema on veel pisike ja vajab meid täpselt sama palju kui enne tita sündi.

Olin ennast ja last selleks etapiks eelnevalt põhjalikult ette valmistanud. Lapsele hakkasin rääkima juba palju varem, et emme kõhu sees on tita. Et esialgu see tita ainult sööb, magab ja nutab. Ostsin pojale isegi ühe nuku, mille peal demonstreerisin, et kuidas titat hoida jne.

Kuidas last õe või venna tulekuks ette valmistada?

Lugesin teise lapse perre lisandumise kohta igasuguseid infomaterjale. Igal pool mainiti, et esialgu tuleb vanematel pingutada selle nimel, et suurem laps saaks endiselt palju tähelepanu. Et kui tegeled parajasti beebiga ja suurem laps tahab, et sa mängima läheksid, siis tuleks talle vastata selgitusega jaatavas vormis. Näiteks nii, et „Ma vahetan beebil kiiresti mähkme ära ja tulen siis sinuga mängima. Vali juba autod välja“. Oma lubadusi tuleks kindlasti ka täita. Isegi siis, kui beebiga on vaja natuke pikemalt toimetada.

Üks hea mõte, mille kohta lugesin, oli veel see, et koju saabuv beebi võiks teha suuremale lapsele kingituse. Haiglast koju minnes võiksid lapsevanemad suuremale lapsele öelda, et tita tõi talle kingituse. Sest kellele ei meeldiks kingitusi saada? See võiks olla midagi väga ägedat, lapsele meeldivat ja huvipakkuvat. Selline žest on suurema lapse jaoks üks esimesi (positiivseid) muljeid titast. Näed, ta tõi mulle kingituse – järelikult on ta täitsa tore. Nii tegime ka meie ja see oli tõesti hea mõte.

Samuti mainiti korduvalt, et kui beebi koju tuua, võiks ta laste omavahelise esimese kohtumise hetkel olla pigem turvahällis, mitte emme süles. Ja et kui titat tuleb uudistama veel pereliikmeid või sõpru, siis tooksid nad kas või pisikese kingituse kaasa ka suuremale lapsele. Ning pööraksid ka temale sama palju tähelepanu. Seda mõlemale lapsele tähelepanu pööramist võiks külalistele juba eelnevalt (mitte kohapeal) mainida.

Esimesed nädalad ja kuud on suurema lapse jaoks segadusse ajav aeg. Lapsevanem saab siinkohal teha teadlikke valikuid, et teda uue olukorraga kohanemisel aidata. Isegi kui endal on ka nutt kurgus (sünnituse emotsioonid, süütunne suurema lapse ees, magamatus jne), tuleb sel perioodil teha kõik, et ka suuremale lapsele jätkuks piisavalt tähelepanu.

Sain internetiavarustest veel mitmeid häid mõtteid. Näiteks, lapsevanem võiks „titaga rääkida“ kõva häälega sellest, kui tubli ja osav on tema suurem vend/õde. „Vaata, tita… sinu venna oskab nii hästi ….“. Ja samuti hakkasin mina tegema suuremale lapsele tita häält, justkui tita ütleks midagi. „Sa oled kõige toredam venna kogu maailmas“. „Ma nii armastan sind“. „Venna kaitseb mind ja hoolitseb minu eest, teeb mulle pai“. Jne. See kõik aitab titaga harjumisele kaasa.

Esmakordne kohtumine õega

Sel ajal, kui meie olime beebiga haiglas, oli poeg vanavanemate juures. See oli talle esimene kord ööbida kuskil mujal ning viibida emast-isast mitu päeva eemal. Vanavanemate juures on ta niisama külas käinud palju, seega on nad usaldusisikud. Mina aga põdesin ikkagi. Püüdsin last selleks ajaks ette valmistada ja meist eemal ööbimise vajadust kuidagi lihtsalt seletada. Et emme peab olema haiglas, kuid ta tuleb tagasi koos titaga. Muretsesin juba ette, kuidas ta vanavanemate juures magama jääb jne. Kuid tegelikult läks kõik kenasti. Helistasime lapsele haiglast iga päev. Igatsesin teda muidugi väga ja poetasin seetõttu ka pisaraid. Ema süda.

Siis jõudis kätte päev, mil saime titaga haiglast koju. Vend kohtus esmakordselt oma väikese õega. Kuna ta polnud meid mitmeid päevi näinud, oli esimene reaktsioon segadus ja nutmine. See hetk, kui ta mind üle pika aja nägi, jääb mulle kauaks meelde. Ta oli minu peale ilmselgelt solvunud. Kohe me titat autost seetõttu välja ei toonudki. Laps ei tahtnud kohe minu sülle tulla, vaid tahtis olla vanaema süles. Ka minul endal tekkisid seetõttu veidrad emotsioonid. Ma ütleks, et isegi armukadeduse noot tekkis oma ema suhtes korraks. Et tema sai minu lapsega veelgi lähedasemaks, kuid mina olin sunnitud eemal olema vms. Mis on lugedes jabur, kuid samas on need emotsioonid ja tunded inimlikud.

Võtsin ennast kokku ja seletasin pojale sama juttu, mida olin talle rääkinud enne tita tulekut. Et me olime issiga haiglas, sest tita tuli kõhust välja. Näitasin tõestuseks, et emmel pole enam suurt kõhtu ees. Poiss tõdes, et minu kõhu asemel pole tõesti enam sellist palli nagu varem. Lõpuks tuli ta mulle sülle. Üks veider asi oli see, et kuna olime mitu päeva eemal olnud ning hoidsime sel ajal käes vaid väga pisikest vastsündinut, tundus poeg korraga nii suur poiss. Selline tunne, nagu oleks ta paari päevaga nii pikkust kui kaalu kõvasti juurde visanud.

Ütlesin, et tita ootab autos ning tõi talle ka kingituse. Seejärel läksime koos auto juurde, titat vaatama. Poja esimene reaktsioon oli sõbralik. Ta naeratas ning tegi beebile pai. Oli väga hooliv ja hoolitsev. Andsime siis üle ka selle kingi, mille tita pojale tõi. Igaks juhuks hoidis beebit esialgu issi.

Poja jaoks oli see olukord veel mõistagi väga võõras. Ta piilus aeg-ajalt turvahälli poole, kuid toimetas muidu tavapäraselt edasi. Tuli aeg, mil pidin minema tuppa beebit imetama. Poeg nägi seda esmakordselt pealt. Ei teagi, kas see oli väsimusest, pettumusest või solvumisest, kuid tal  tekkis tühjast-tähjast päris korralik nutt ja jonn. Ka mina olin sisimas ärevuses, et mismoodi see kõik edaspidi olema saab. Lapsed tunnetavad vanemate meeleseisundit ikka päris hästi.

Harjumine beebiga

Sellest, mismoodi meie elu beebiga esimestel kuudel välja nägi, kirjutan ma lähemalt eraldi blogipostituses. Käesolevas postituses keskendun aga rohkem poja perspektiivile. Esialgu tahtis poeg kogu aeg titat uudistama minna. Põhiline teema oli siis meie jaoks tita turvamine – et poiss kogemata (lapsed on ju arusaadavalt kohmakad, mis on selles vanuses normaalne) beebile kuidagi liiga ei teeks. Vahepeal proovis ta titale näiteks oma jalgu või mõnda mänguasja pähe panna.

Esialgu hakkasime tugeva kaitsereaktsiooni tõttu keelama. Kuid saime kiirelt aru, et keelamist tuleb teha nö märkamatult, sest selles vanuses paneb „EI TOHI!“ last sama asja veelgi innukamalt kordama. Ja mitte ainult, kahesele toob selline jõuline (autoritaarses stiilis) keelamine tihti jonnihoo. Niisiis, püüdsime edaspidi tähelepanu hoopis mujale suunata või rääkida rohkem sellest, mida tohib ja kuidas peaks käituma. Näiteks, et tee titale pai, hoia tital käest kinni jne. Sinna juurde hakkasin pidevalt korrutama ka seda, et tita on väga väike ja õrn. Tema saab haiget (ai-ai), kui me talle jalgadega vastu läheme.

Aeg-ajalt mängisin, nagu tita räägiks oma vennaga: „Mul on maailma parim vend!“, „Venna hoiab ja kaitseb mind“, „Minu venna oskab kõike nii hästi“, „Venna, ma armastan Sind“ jne. Ja samuti rääkisin kõva häälega titale, et vaata kui hästi vend seda või toda teeb. See kõik aitas harjumisele paremini kaasa. Teise lapse perre lisandumise kohta tuleb millalgi kindlasti ka pikem postitus, nippide ja soovitustega, mis meid aidanud on.

Lasteaeda veel ei lähe

Otsustasime, et suurem laps veel lasteaeda ei lähe. Õe sünd sattus täpselt sellele ajale, kui pidime otsuse vastu  võtma. Kaks liiga suurt elumuutust korraga ei tundunud aga hea ega lapse suhtes õiglane variant. Seda enam, et lasteaiaga harjumine võib võtta mõnel väga kaua aega, esialgu on palju nuttu jne. Ja lisaks veel see koroonateema, mistõttu ei saa ka endistel tingimustel lapsega koos kaasa minna. Me ei tahtnud tekitada lapsele sellist tunnet, nagu sooviksime teda „eest ära saada“, et ise titaga kodus olla. Ja tagantjärgi öeldes oli see õige tegu. Lapsevanemale on see küll raskem variant (olla beebi ja väikelapsega kodune), kuid lapsele endale (minu arvates) leebem.

Jonn ja nn „kohutav kahene“ periood

Jonni oli täheldada juba enne õe sündi. Kuid eriti (ootamatult) intensiivseks kujunesid jonnihood just vahetult peale tita sündi. Isegi väiksem keelamine või leebelt „ei“ ütlemine võis lõppeda suure nutu, hüsteeria, põrandale viskumise ja muu sellise „lõbusaga“. Draamat oli sageli rohkem kui euro eest.

Lõbus ei olnud aga minu ja elukaaslase närvidel. Laps ei olnud nõus enam mitte midagi sellist tegema, mida palusime. Näiteks, jalutama minnes valis ta täpselt vastupidise suuna sellele, kuhu meie läksime. Võis viskuda keset teed lihtsalt pikali maha ja nutta/ hüsteeritseda. Ei võtnud käest kinni, kui seda palusime. Tegi kõike risti vastupidi. Nõudis seda, mida tema tahtis jne. Autosse minnes nõudis rooli taha mängima minemist, kuid keeldus sealt jällegi ära tulemast – see muutis kuhugi sõitmise mõneks ajaks keeruliseks. Kuigi laps oskas juba kenasti potil käia, võis ta nüüd vahel harva pahasena hoopis meelega põrandale pissida. Ise naeris selle peale.

Selline käitumine tekitas minus ausalt öeldes ebakindlust ja hirmu. Sest inimene kardab ikka seda, mida ei tunne, millega puudub kogemus. See olukord oli mulle uus – varem ei olnud jonn sellisel tasemel olnud. Mulle tundus, et kuidagi üle öö on tekkinud olukord, kus mul ei õnnestu lapse üle enam kontrolli saada. Ma ei saanud tol hetkel veel aru, et milles asi on (selgitan kohe täpsemalt).

Ütleks, et see periood (2a3k – 2a6k) oligi kõige jonnirohkem aeg seni. Osaliselt andis panuse kindlasti see, et laps nägi titat pidevalt minu süles, minu lähedal. See ajas teda kindlasti mingil määral segadusse. Aga suuresti ka seetõttu, et meil ei olnud lihtsalt veel vajalikke teadmisi, kuidas jonniga  paremini toime tulla. Me pidime esmalt veidi lugema ja end kurssi viima selle arenguetapi/perioodiga, mida nimetatakse „kohutavaks kaheseks“. Miks laps üldse nii käitub ja kuidas saame meie lapsevanematena teda aidata.

Üks värvikas näide meie „elu kui Ameerika mägedel“ päevadest oli vast see hetk, kui poeg lasi oma särgi wc-potist alla. Lasi veel kenasti vett ka peale ja puha… Mulle jäi mulje, et ta tegi seda meelega, minu närvide katsetamiseks. Selle pealt nägemine tekitas minus viha. Olin segaduses. Reageerisin sel hetkel nii, nagu ilmselt paljud mitte-eriti-teadlikud lapsevanemad. Tõstsin häält, õiendasin lapsega, et miks ta nii tegi, nii ei tohi jne. Nö autoritaarsemas stiilis, ähvardustega. See on loomulik reaktsioon selles mõttes, et kui niimoodi käituks meiega mõni täiskasvanu, oleks see ju täiesti lubamatu ja lugupidamatu. See tähendaks austuse puudumist.

Kuid laps ei mõtle päris nii. Ta lihtsalt katsetab piire. Mida sealt tualettpotist siis alla lasta tohib ja mida mitte? Ning miks? Mis saab siis, kui ma ikkagi lasen? Me ei tohi siiski unustada, et tegemist on veel täiesti elukogenematu inimesega. Ta katsetab, et mida tohib teha ja mida mitte. Ning mis siis juhtub, kui ta ikkagi keelust üle astub. See on arengu seisukohast täiesti normaalne ja vajalik faas. Vetsupotile panime aga igatahes ajutiselt iminapaga suletava kinnituse. Seda siiski eriti pikalt vaja ei läinud, sest õppisime peagi lapsega paremini koostööd tegema. Harjusime tasapisi uue arenguetapiga hakkama saama ning tegime ka rohkem (nii eelnevat kui järgnevat) selgitustööd.

Aga kuidas siis oleks õige reageerida, kui laps mingi „pahanduse“ korraldab? Rahulikuks jäädes ja seletades. Kõik olukorrad on mõistlik lahendada heaga. Pahasem hääl on kindlasti ka omal kohal (et laps saaks aru, see tegu polnud eetiline vms), kuid järgnema peaks selgitus (miks me potist selliseid asju alla ei lase vms), aga mitte endast totaalselt välja minemine. Abiks on mingite lapsele arusaadavate näidete toomine. Või kui hetkel „keeb lapsevanema pott nii üle, et kaas lendab pealt“, siis oleks mõistlik öelda, et emme/issi on vihane ja läheb rahuneb (korraks) teises toas maha. Hingad seal sisse-välja ja tuled siis tagasi lapse juurde. Nii näitad tegelikult head eeskuju. Laps õpib maharahunemise tehnikat ei kelleltki muult kui lapsevanemalt. Tasub uurida ka Gordoni perekooli kohta. Seal kirjeldatakse väga hästi, kuidas probleemsetes situatsioonides hakkama saada. Tunnete peegeldamine („Sa oled vihane/kurb, sest ….“) on ülioluline ja vajalik vahend. Samuti on väärt lugemine selline Instagrami konto nagu „Jess, lapsed“.

Tol ajal olin väga segaduses just piiride seadmise osas. Millistes küsimustes peaksin järele andma ja millistes jääma endale raudpolt kindlaks? Mida tohiks lubada ja mida mitte? Koguaeg oli ka nn mom-guilt. Kas ma olen äkki juba lapse ära hellitanud? Kas laps istub mulle pähe? Kas asi on minus, minu käitumises? Olen ma liiga nii või naa oma kasvatusmeetoditega? Kas last häirib, et mul on beebi pidevalt süles? Kas ma pööran talle oluliselt vähem tähelepanu kui varem? Kas see on lihtsalt üks arengufaas? Või on probleem näiteks selles, et minu ema on lapsega pigem leebe kuid meie liiga nõudlikud (erinev kasvatusstiil) ja laps on segaduses? Sada küsimust…

Kirjutan neid postitusi tagant-järgi. Meie jaoks oli jonnimise teema ju tol ajal esmakordne. Täna tean selle arenguetapi kohta (tänu lugemisele ja uurimisele) juba oluliselt rohkem. Saan aru, et autoritaarne stiil tekitab vaid trotsi juurde ja ei ole mõistlik lahendus. Nutune laps ei ole enamasti aldis vanemate selgitusi kuulama. Paremini mõjub koostöö. Esmalt võiks püüda probleemi üldse ennetada. Kui aga probleem siiski tekib, tuleb alati püüda olukord lahendada heaga või nö kavaldamisega.

Lapsevanem võiks olla autoriteetne, mitte autoritaarne. Teatud küsimustes (nt mida selga panna, millises järjekorras midagi teha vms) saab olla järeleandlik, kuid teatud küsimustes (nt hambapesu, lüüa ei tohi vms) tuleb jääda endale kindlaks. Piirid peavad olema seatud (tõesti olulistes küsimustes), kuid täiesti tarbetu (ning isegi kahjustav) on korraldada pidevat võimuvõitlust. Väike inimene on võrdväärne koostööpartner. Temaga tuleb teha kokkuleppeid. Ta peab saama tunda ennast olulisena, meeskonnaliikmena. Ka temale saab anda teatud küsimustes otsustusõiguse, valikuvabaduse. Vähemalt nendes küsimustes, mille vastuseks (juba turvalisuse või mõistlikkuse huvides) ei pea olema kindel ei.

Peale seda ostsin suure hunniku lapsekasvatuse teemalisi raamatuid. Läbi jõudsin neist esialgu lugeda vaid mõned kuid sellest oli tegelikult juba palju abi, et antud perioodist paremini aru saada. Lapsed on mõistagi erinevad. Mõnel läheb see niinimetatud „kohutava kahese“ periood kuidagi väga leebelt ja võib-olla erilist jonni üldse ei olegi. Sellisel juhul ei saa lapsevanem üldse aru, millest siinkohal juttu on. Teisel lapsel on aga igast pisemast asjast draama majas. Ka lapse iseloom mõjutab mingil määral seda, milliseks see periood kujuneb. Igal juhul on tähtis see, et lapsevanem saaks lapsest ja tema vajadustest sel hetkel aru. Selleks tuleb end kindlasti vastavateemalise kirjandusega kurssi viia. Või alustuseks kas või mõni asjakohane selgitav artikkel läbi lugeda.

Vahel tekib jonnihoog ka olenemata sellest, et lapsevanem ise täiesti rahulikuks jääb. See lihtsalt on selline arenguetapp ja periood. Lapsevanem saab ennast aga antud teemal harida, et saada lapsest paremini aru. Igatahes, tagant-järgi tarkus on see, et kui olin rohkem jonniteema kohta uurinud (ja seeläbi teadlikum), olin ka ise rahulikum, mõistvam ning suutsin lapse jonniga paremini toime tulla. Suutsin seda tihti hoopis ennetada, mis tähendas omakorda, et seda jäi üldse palju vähemaks.

Leidsime tasapisi ka omad meetodid jonniga toimetulekuks. Meie lapse puhul aitas vahel näiteks see, kui ütlesime, et emme/issi ootab teises toas, et kui jonn üle läheb, siis kutsu meid. See (keskkonnavahetus) toimis peaaegu iga kord. Järgmisel hetkel poleks nagu mitte midagi olnudki ja mäng läks edasi. Siis, kui laps oli maha rahunenud, läksime tema juurde, küsisime, et kas tohime kallistada. Tavaliselt vajas laps peale jonnihoogu kallistamist. Ja see oli ka soodne aeg olukorra selgitamiseks. Selgitustööd pole mõtet teha sel hetkel, kui nutt on nö haripunktis.

Lapsed peegeldavad oma käitumisega vanemate meeleseisundit ja käitumist. Kipub nii olema, et kui oled ise väsinum ja närvilisem, siis mõjutab see ka last. Seega – kui laps on kohe eriti jonnine, siis tasub ka endale otsa vaadata. Vahel võib tegu olla lihtsalt üleväsimuse või niisama mingist tegevusest tüdimisega. Ka meie panime tähele, et uneaja lähenedes oli jonnimist rohkem. Kui laps oli väsinud, muutus ta ülemeelikuks (asjade loopimine jne). Kuid tasub veenduda, et lapsevanem ise seda jonni ei võimenda või hoopis esile kutsu. Liiga autoritaarse käitumise, närvilisuse või muu säärasega. See on vahel muidugi „suletud ring“, sest emad on tavaliselt väga väsinud. Mõnel on unega hästi, kuid teine ei saa üldse normaalselt magada (lapsed ärkavad öösel jne). Ei ole ju ka nii, et saad terve päev 1:1-le ainult lastega tegeleda. Ka kõik muu on vaja ära teha. Jah, koristamata jätta on küll võimalik (ja sellest ei juhtu midagi), kuid on terve rida muid argielu toiminguid, mis vajavad igal juhul ära tegemist. Seetõttu on minu arvates ainult mõistlik kasutada ära kogu abi, mis antud perele vähegi kättesaadav. Kogu lastekasvatus võiks ideaalis olla meeskonnatöö. It takes a village to raise a child. Päriselu tihti nii roosiline muidugi pole. Kuid midagi annab igal juhul välja mõelda, et luua efektiivsem süsteem. Eks me peame lihtsalt püüdma anda oma parima. Me õpimegi protsessi käigus.

Veel üks oluline mõte siia jonniteema lõppu. Lapse ja jonni vahele ei saa ega tohi tõmmata võrdusmärki. Laps ei ole paha. Tema käitumine on vahel ebasobiv. Aga sellise käitumise taga on tavaliselt sõnum, püüd ennast väljendada. Lapsevanema asi on õppida sellest sõnumist (ja üldse lapsest) paremini aru saama.

„Mina ise“!

Niisiis oli kätte jõudnud see kurikuulus „mina ise“ periood, kus laps soovis kõike ise teha. Värvikas näide – võtsin laua pealt tassi ja tahtsin lapsele juua pakkuda. Ei sobinud! Sellele järgnes nutt ja protesteerimine. Mul tuli tass laua peale tagasi asetada, sest ta soovis selle sealt ISE võtta.

Lugesin kuskilt, et selles vanuses (2-3, +/-) on ülioluline lasta lapsel argielu toiminguid jms järgi proovida, kui ta seda soovib. Ta peab saama nö eduelamuse – täidab ise oma taldriku, valab vett, tõmbab põrandat lapi või tolmuimejaga jne. Tegevuse õnnestumine tekitab enesekindlust. Lapsel säilib huvi proovida ja uudistada. Mitte mingil juhul ei tohiks nüüd last kuidagi häbistada (nt „Vaata, milline kobakäpp sa oled“, vms). See aeg on selles mõttes kriitiline, et laps võib lapsevanema süül (ka tahtmatult, lihtsalt teadmatusest) saada oma edaspidiseks eluks enesekindlusega seonduvad probleemid. Niisiis – las ta teeb, proovib ja toimetab (turvaliselt ja mõistlikkuse piirides), et olla tulevikus iseseisvam ja enesekindlam.

Kui laps soovib ise mõnda mängu mängida ja kutsub ka lapsevanemat mängima, siis tasub igal juhul osaleda. Lapsele on see märk hoolimisest. Kui kohe pole võimalik, tuleks ikkagi jaatavalt vastata (jah, ma tulen sinuga kohe mängima, aga lõpetan enne X asja ära). Laps muidugi aja mõistet (kohe, 5 min pärast jne) veel ei hooma. Selleks puhuks on aga hea kasutada taimerit (väga hästi sobib nt munakell). Kui kell tiriseb, siis teeme seda ja toda. Seni kestab mingi teine kokkulepitud tegevus. See variant sobib hästi ka ekraaniaja puhul.

Igatahes hakkasin ma lapsele nüüd rohkem isetegemise võimalusi andma. Üritasin teda kaasata ka oma igapäevastesse toimingutesse. Samuti püüdsin anda alati valikuvõimalusi. Seda siis muidugi omale sobivate valikute piires. Kas piim või vesi? Kas peseme hambaid vannitoas või elutoas? Jne.. Alati see ei toiminud, kuid vahel sai just tänu sellisele lähenemisele mõne vajaliku toimingu tehtud.

Lapsega uksest välja saamine – mission impossible?

Omaette teemaks sai kodust välja minek. Eriti siis, kui meil oli tarvis kuskile kindlaks kellaajaks jõuda. Võis minna hea tund aega, et kogu pere riidesse ning uksest välja saaks. Sest paraku, see pole päris nii, et lapsed väga kaua ühe koha peal nagu kukupaid seista tahaksid. Riidesse panemine oli lapse jaoks nagu mäng (loe: „kes suudab iga selga pandava riideeseme eest kiiremini ja kaugemale ära joosta?“). Minule see meeltmööda ei olnud, kuid lapse meelest oli tegemist ühe põnevaima mänguga üldse. Lisaks kahese tagaajamisele, lisandus siia valemisse veel enda ja beebi riietamine ning püüd takistada kahest talle juba selga pandud riideid ära kiskumast. Igal korral tuli midagi uut välja mõelda. Mingi jutt, mida riietumise ajal rääkida, et laps ühe koha peal püsiks ja kõik vammused selga panna laseks. Või muu lahendus…

Nähtavasti on see kodust välja saamise ja riietamise trall probleemiks paljudes peredes. Siit-sealt lugesin, et mis meetodeid keegi kasutab. Keegi soovitas näiteks kleepsudega premeerimist. Et iga kord, kui laps kenasti rahumeelselt riietub, saab ta kuskile ühe kleepsu kleepida. Ja kui kleepse on kogunenud kindel arv, saab laps preemia (eelistatult näiteks mingi tore lapsele meeldiv tegevus). Ilmselt oleneb kõik lapsest – et kas selline kleepsuke teda ikkagi piisavalt motiveerib. Üks kord võib ju töötada, kuid vahel on peaaegu iga päev ja lausa mitu korda vaja õue minna. Kui Sinu pere on leidnud mõne nutika igapäevaselt töötava meetodi, siis kirjuta mulle ja anna teada!?

Üks tore idee, mida kuskilt kuulsin, on veel see, et lapsele tuleks igasuguste (lähitundidel) ees ootavate tegevuste (ja nende tegemise järjekorra) kohta rääkida-rääkida-rääkida. Näiteks – nüüd sööme ära, siis paneme riidesse ja läheme autosse, sõidame X kohta…. Lühidalt ja paar käiku ette. Laps teab, mis ootamas on ja see pole üllatus. Ta ei tunne siis, et keegi teine kontrollib asjade käiku. Loodetavasti on seejärel ka vähem jonni.

Vahel, kui pea oli ideedest tühi, beebi nuttis ja keeldus sel ajal turvahällis püsimast ning olime ka näiteks hiljaks jäämas, ei jäänud mul lihtsalt muud üle kui suuremale lapsele midagi nutitelefonist näidata. Hoolimata sellest, et olen vägagi seda meelt, et väikelaps võiks nutiseadmeid tarbida ülivähe või siis üldse mitte. Muul ajal ma nutitelefoni lapsele ei näidanud. Võtsin vastu otsuse, et (oma närvide säilimise eesmärgil) kasutan seda vaid nendel keerulisematel riietamise momentidel. Kui saab teisiti, siis alustan igal juhul muu variandi proovimisest.

Laps ja nutiseadmed

Muide, laste ja nutiseadmete teemal oli hiljuti üks äärmiselt huvitav loeng. See pole vist enam kahjuks järelvaadatav, kuid ma soovitan googeldada ajuteadlase Jaan Aru teisi materjale. Nutiseadmete (liig)kasutamine mõjutab lapse aju. Ja paraku mitte positiivses suunas. Seetõttu peaks nutiseadme tarbimine olema väga piiratud. Korraks riietumise ajal näidata ei ole probleem. Aga laps nutiseadmesse pikaks ajaks unustada on väga suur probleem. Võimaluse korral oleks väikelapsele kõige parem üldse mitte ekraani vaadata. Televiisor on parem variant kui nutiseade (ühes kindlas kohas ja ei tekita seega nii suurt sõltuvust, sest ei ole igal hetkel igal pool kaasas), kuid ka selle puhul peaks olema mõistlikult piiratud kasutusaeg. See, et kodus mängib televiisor hommikust õhtuni taustal (julgen karta, et nii võib mõnel pool olla küll…) ei ole üldse hea variant. Eks iga ekraaniga kehtib põhimõte – parem kui üldse ei vaataks, kuid muul juhul – nii vähe kui võimalik. Igal juhul, tegin nendeks keerulisemateks hetkedeks valmis lapsele sobiva youtube’i listi. Lisasin sinna hoolikalt valitud videod (sisuga, mis on kuidagi arendav, lapsepärane, õpetlik, mitte liiga kiires tempos vahelduva pildiga jne).

Laps ei jää enam toas lõunaunne

Teatud ajani oli lõunaunedega kõik kenasti. Kuid eelmistest postitustest võis lugeda, et mida aeg edasi, seda keerulisemaks muutus lapse lõunaunne panek. Isegi siis, kui olime käinud õues, ei olnud väsimus ilmselt nii suur, et tekiks unesurve. Unenõustaja oli meile rääkinud, et umbes sellises vanuses (2a +/- kipuvadki osad lapsed tahtma lõunaund vahele jätta, kuid kui vähegi võimalik, tuleks neile seda siiski kuidagi võimaldada). Tema soovitus oli, et kui laps jaksab (ja vajab) enne päevaund „klassikalisest“ kauem üleval olla, siis võib lõunaunne aitamiseks kasutada uneabi (süles kandmine, käru vms). Vastasel korral jookseb päevagraafik uppi ja ööuni tuleb alles väga hilja.

Paraku oli ainsaks sobivaks uneabiks esialgu süles kussutamine. Laps aga muutus järjest raskemaks ning mina olin (esmalt lõpurase ning seejärel) äsja sünnitanud ema. Seega süles kandmine ei olnud ühel hetkel enam variant. Käisime siis korralikult õues. Tegime magamistoa pimendavate ruloode abil pimedaks. Lugesime pikalt unejuttu. Proovisime last toas oma voodisse magama saada, kuid see lõppes alati kas üha valjeneva nutu ja protestiga või sellega, et ta jooksis lihtsalt teise tuppa mängima. Oli näha, et ta pole üldse seda nägugi, et tahaks varsti magama jääda.

Igapäevast mitmetunnist une-eelset tralli läbi teha ei olnud enam võimalik (nüüd oli ka beebiga vaja arvestada). Seega tundus meil olevat vaid kaks varianti. Kas loobuda lõunaunest üldse või võimaldada seda autosõidu ajal. Mina ise ei maganud lapsepõlves näiteks üldse päevaund. Ja ma ei tunne, et see oleks minu elu hiljem kuidagi negatiivselt mõjutanud. Eks lapsed ole muidugi erineva unevajadusega jne. Kuid tänapäeval räägitakse siiski kõikjal, et päevaund võiks lapsele igal juhul vähemalt kolmeaastaseks saamiseni võimaldada. Ja tegelikult sealt ka edasi. Kuid kolm aastat tundus – vähemalt unenõustaja sõnul – olevat selline soovituslik miinimum.

Seetõttu valisime esialgu teise variandi. Meist saidki need vanemad, kelle kohta me enne laste sündi muigasime, et ohoh, sõidutavad lapsi autoga magama!?. Nüüd saime siis aru, miks seda tehakse. Kui laps jääb toas ise kenasti magama, on see loomulikult elu oluliselt lihtsustav asjaolu. Autos magamise jaoks peab iga päev ka lapse riietamise tralli läbi tegema jne. Väikelastega on uksest välja saamine ajamahukas protsess, nagu eelpool lugeda võis. Seega – igatpidi ebamugav. AGA – kui vaadata nüüd teisest vaatevinklist. See tunnike+ oli tegelikult meile puhkeaeg. Lisaks motiveeris see toast igal juhul välja minema ja pakkus mingit vaheldust. Tihti kasutasime seda aega kohvipausina, mõnele pakile järele minemiseks või muu vajaliku asjatoimetuse tegemiseks. Seega leidus selles ka positiivne külg.

Ööunne jäi laps aga kenasti iseseisvalt. Ei roninud voodist välja mängima ega muid tegevusi tegema. Järelikult oli tal siis enne ööund kogunenud juba piisavalt unesurvet. Ööune-eelsesse rutiini kuulus muuhulgas ka raamatute lugemine. Rahulik kuulamine oli  võimalus mängutuhina vaibumiseks ja sobiva une-eelse meeleolu loomiseks. Päeval aga raamatud ei aidanud.

Lapse kõne areng

Sel perioodil võis jonnituuridele hoogu anda ka see asjaolu, et lapse kõne oli veel üsna vähene. Aru sai ta samas absoluutselt kõigest ja väljendada oskas ennast ka muul viisil. Eelmises postituses kirjutasin sellest, et käisime kõne arengu toetamist õppimas tegevusterapeudi juures. Tegevusterapeut sisuliselt mängib lapsega ja teeb igasuguseid peenmotoorika (ja seeläbi ka kõne) arengut toetavaid tegevusi. Õppisime sealt nippe, kuidas lapsega kodus efektiivsemalt ja kõne arengut soodustavalt mängida/rääkida. Saime väärt nõu ja hakkasin kõike tasapisi kodus järgi katsetama. Lugenud ja kõikide asjade kohta palju rääkinud olin ma lapsele juba väga varajasest peale.

Rohkem hakkasime nüüd aga tegema just igasugust „möslamist“ – näpuvärvid, kleepsude kleepimine, liimipulgaga paberite kleepimine, kääridega paberitükkide lõikamine, voolimismass, mängulima, soolatainas jpm. Peenmotoorika mõjutab nähtavasti ka kõne arengut. Samuti hakkasin täpsemalt jälgima seda, kuidas sõnu ütlen. Ja et räägiksin ka asukoha mõistetest („karbi peal, all, sees, üleval“ jne). Kasutasin nüüd sageli kordamist, korduseid (oi-oi-oi, ai-ai-ai). Kui kaheaastaselt oli veel vähe sõnu, siis paari kuuga lisandus neid tasapisi juurde. Esialgsesse pudikeelde tuli nüansse juurde. Kõne arengu teemal tuleb varsti ka eraldi pikem postitus.

Asjalikud mängud

2a3k+ vanuse lapsega on võimalik juba täitsa vahvaid ja asjalikke mänge mängida. Näiteks, ehitasime erikujulistest klotsidest maja, aia, garaaži jms. Mänguloomad käisid poes. Põrandavaip oli saareke, põrand meri, kus sõitis piraadilaev jne. Andsin lapsele mõne idee ja tema arendas seda siis edasi. Üks tõsiselt hea artikkel, kus muuhulgas räägitakse ka sellest, et lapsele on tarvis mängimist õpetada.

Nautisin koosmängimist tegelikult väga. See oli hea võimalus tegeleda ka lapse kõne arendamisega, mille olin nüüd südameasjaks võtnud. Läbi mängu on parim võimalus õppida. Kogu tegevuse vältel ütlesin selgelt ja aeglaselt konkreetseid sõnu. Et see on ruut, see on kolmnurk jne. Püüdes teha nii, et laps minu suud jälgib (nii õpib ta sõnu paremini järgi ütlema). Tegime sinistest klotsidest maja ümber jõe. Maja sees elasid loomad, kellele andsime süüa. A la… punane klots oli tomat, kollane banaan jne. Seosed värvidega. Sõnade õppimine. Läbi mängu on tohutult võimalusi.

Märkasin, et laps õpib väga kiiresti mind jäljendama. Näiteks, mängisin oma sõrmedega, nagu inimene kõnniks mööda teed. Järgmisel momendil tegi ta seda juba järgi. Tore, kui mängu puhul saab laps ka midagi ette kujutada. Et areneks fantaasia- ja kujutlusvõime. Näiteks, mängisime poodi. Mänguraha mul kodus olemas polnud sel hetkel. Kuid see oli kujuteldav. Ja nii edasi…

Lapsega mängimine on tegelikult ülioluline. Võtsin eesmärgiks selle aja kindlasti igapäevaselt leida. Et iga päev vähemalt korra mängida koos mingit sisulist mängu. Kui rohkem ei jõudnud, siis vähemalt nii, et istusin põrandale maha ning kommenteerisin tema mängimist ja tegevust. Läbi mängu veedetakse kvaliteetaega ning arenevad ka lapse igasugused oskused. Püüdsin meie mõned vahvad mängimised ka videotele (vlog), mida saab vaadata minu youtube’i kanalilt.

Hammaste pesu saaga jätkub

Vahepeal oli hambapesuga juba lihtsam (loe ilma protestita). Tavaliselt pesime hambaid kas ööune eelselt raamatut lugedes (viisin teema kuidagi juhuslikult hammastele ja nii muuseas pesin need siis ära) või vannitoas, nii, et ma lapsele samal ajal mingit väljamõeldud lugu rääkisin (tema sai valida, et kellest või millest täna loo räägin). Nüüd aga oli sellega taas keerulisem. Miskipärast ei meeldinud lapsele hammaste pesu üldse. Võimalik, et see oli kuidagi ebamugav näiteks viimaste hammaste tulema hakkamise tõttu, kuid pole kindel. Pakkusin, et äkki tahab ta hambaid ise pesta, kuid see ei toiminud. Rääkisin, mis ma rääkisin, Suukooli kalendrist, sööbikust-pisikust jne. Eesmärgi saavutamiseks tuli jälle igasuguseid trikke tegema hakata. Vahepeal aitas meid küll üks Jack n’ Jill’i imelik hambahari (see näeb välja konkreetselt veider ehk mitteklassikalise kujuga, kuid ilmselt just seetõttu pakkus ka lapsele vähemalt alguses rohkem huvi). Ostsin juurde ka sama brändi hambapasta, mida keegi väga soovitas. Igatahes, ühel päeval töötas üks asi ja teisel päeval teine asi. Kuid hammaste pesemata jätmine ei olnud mõistagi variant.

Kuidas lapse nohu ravida, kui ta tatitõmbamist teha ei lase?

Vahepeal oli laps paar päeva haige, palavikus. Seni on tal palavik alati pigem lühikest aega (paar päeva) kestnud – samamoodi ka sel korral. Samuti kimbutas last nohu. Mingit tatitõmbamist (hetkel niisama nurgas seisva) Nosiboo ninaaspiraatoriga teha polnud võimalik. Humerit ta samuti ninna lasta ei lubanud. Seega jäid ravimiseks vaid Hustagil palsam ja RinoQuick plaastrid. Viimased on väärt leid, sest need kleebitakse lihtsalt riiete peale. Need plaastrid parandavad hingamist ja leevendavad ninakinnisuse ja eritisega kaasnevat ebamugavustunnet. Lisaks sellele panin lapse voodis oleva madratsi peaosa alla paar rätikut, et lapse pea oleks magades natuke kõrgemal.

Koopad ja peidukad

Sel perioodil meeldis lapsele mängida koopas/peidus olemist. Näiteks, magamistoas peitis ta end tihti teki alla ja soovis, et ka emme sinna temaga koos peitu tuleks. Ilmselt tekitas see kuidagi turvalise tunde. Siis tõi ta sinna ka oma autod ja mänguloomad ning vahel kutsusime siis issi meid otsima. Peituse mäng oli igati teemas. Ka diivanile meeldis talle teha patjadest „seina“, kuhu taha siis ise peitu puges.

Ilus moment

Üldiselt oli nii, et mõlemat last ma toas olles samal ajal magama ei saanud. See juhtus sageli pigem autosõidu ajal. Kuid seekord, ilmselt tulenevalt palavikust tingitud väsimusest, jäi laps beebi kõrval tuttu. Oli voodi peal pikali ja mängis rahulikult oma autoga. Imetasin seal kõrval beebit, kes jäi esimesena magama. Seejärel jäi tuttu ka suurem laps, ise samal ajal beebit kallistades. See oli nii maagiline ja ilus moment, et pisar tuli silma. Kaks lapsukest armsasti kõrvuti tudumas. Mõtlesin siis, et hoolimata igasugustest väikelastega seonduvatest muredest, panevad just sellised argielu momendid kogu elu kuidagi perspektiivi. Saad aru, mis on tõeliselt tähtis. Pilti saab näha minu Instagrami kontolt.

Järgmiste kuude kokkuvõtet saab lugeda juba järgmisest postitusest.