BEEBIPÄEVIK (7.-9.) – LAPSE SEITSMES, KAHEKSAS JA ÜHEKSAS ELUKUU

lapse seitsmes, kaheksas ja üheksas elukuu (beebipäevik)

Selles postituses teen kokkuvõtte oma poja 7.-9. elukuust. Eelmiste kuude kohta saab lugeda siit: 1.-3. elukuu ja 4.-6. elukuu.

LAPSE SEITSMES ELUKUU

Hakkasime märkama roomamise algeid. Selle soodustamiseks asetasime lapse tihti põrandale kõhuli. Toetasime oma kätega tema jalgu ja varsti hakkasidki esimesed tõukavad liigutused tulema. Kindlasti aitas füüsilisele arengule kaasa ka iganädalane ujutamine.

Last hakkasid huvitama igasugused tekstuurid, mida ta tahtis katsuda. Tema hääl muutus tugevamaks ja ta hakkas märku andma, kui talle miski ei meeldi. Samuti õppis ta ära, kuidas teha puristavat häält. Beebile meeldis väga, kui ma talle laulsin. Mõtlesin nö käigupealt lugusid välja ja mõned sõnad võisid teda ka naerma ajada.

Elu esimese püreekuubiku (kartul) sai beebi nädal enne kuuekuuseks saamist. Tasapisi lisasime kuubikuid juurde – järgmiseks porgandi, siis kõrvitsa jne. Lisatoit maitses talle hästi. Kui kõht sai täis, siis andis ta häälekalt märku, et nüüd aitab. Pärast söömist olid kõik kohad muidugi püreed täis (porgand määrib korralikult!) ja seetõttu hakkasime kasutama käistega põlle, mis oli hea lahendus. Juba varsti proovis ta ära ka esimese pudru (HIPP kaerapuder) – ka see maitses hästi.

Vahepeal tähistasime esimest isadepäeva. Kinkisin kaaslasele toreda luuleraamatu „Mida isa vajab“.

Seni ei olnud ma beebi kõrvalt kuskil ära käinud, kuid nüüd võtsin vastu ühe paaritunnise pildistamise töö. Elukaaslane kärutas samal ajal beebiga maja ümber ja koostöö õnneks sujus, sest laps magas peaaegu kogu selle aja. Samuti hakkas minu ema vahel harva meie juures last hoidmas käima. Nii sain mina veidi oma asjadega tegeleda. Olin samal ajal kodus, lihtsalt teises toas. Arvan, et lapsehoidmise abi tuleks igal juhul vastu võtta, kui selline võimalus olemas on. Kui see pole pereliige, siis ehk leidub mõni tore inimene tutvusringkonnas.

Nädal enne seitsmekuuseks saamist ütles poeg oma esimese sõna. Ja mis te arvate, mis selleks oli? See oli selgelt ja arusaadavalt öeldud „EMME“. Täiesti juhuslikult õnnestus see ka videole püüda.

mida isa vajab

Beebi uni

Beebil kujunes nüüd välja natuke kindlam ööpäevane rütm. Kolm päevaund (igaüks enamasti vaid 45 minutit – nagu kellavärk, kuid oli ka erandeid) iga 2-3h tagant. Päevaunedesse jäi beebi kergemini, kuid enne ööund pidi ta üleval olema kauem (4-5h), et olla piisavalt väsinud. Ülevaloleku aeg pidi seejuures olema ka aktiivne ja liikuv (mitte lihtsalt süles olemine – siis ta ei väsinud piisavalt ära).

Ööuni koosnes ka väikestest virgumistest. Oli öid, mil laps magas väga hästi ja me kõik puhkasime kenasti välja. Samas oli ka raskemaid öid, näiteks selliseid, mil läksin temaga keset ööd teise tuppa, et tunnike-poolteist mängida (lapse väsitamiseks, et uni tuleks uuesti). Sellisel juhul kasutasin väga mahedat tuld ning rääkisin sosinal. Siiamaani ei ole ma maganud näiteks 8 tundi jutti, uni on ikkagi  katkestatud olnud. Vahel rohkem, vahel vähem, olenedes ka konkreetsest arenguperioodist, kasvuspurdist jne. Aga olen sellega täiesti ära harjunud.

Püüdlused last võrevoodisse iseseisvalt uinuma asetada ei kandnud kuidagi vilja, seetõttu jäi ta magama enamasti minu süles. Kuna öösel oli tal mitmeid virgumisi, siis tundus kõige mõistlikum see, et ta magas minu kõrval. Nii toimus söömine (mis vahel ei olnudki enam niivõrd söömine, vaid pigem rinna abil uuesti unne jäämine) kuidagi märkamatult. Vahel ka nii, et ma ise magasin. Kes luges minu raseduse lugu, see mäletab, et sel perioodil oli mul unega suur probleem. Minu jaoks oli lapsega kõrvuti magamine (ja sellest tulenev katkestatud uni) palju lihtsam taluda, kui rasedusaegne unetus ja magamajäämise probleem. Seega alati oleneb, millega võrrelda.

 

Koosmagamine või unekool?

Õnneks mahtusime me kolmekesi kenasti suurde voodisse ära. Koosmagamisel on omad nipid. Olin rohkem küljega (beebi poole) ja asetasin teist külge toetama teki. Vahel leidsin mugava poosi ka selili ja sain end vajadusel beebi poole keerata. Väga oluline on see, et õlg tuleks asetada padja alla, mitte peale (ehk pea-padi-õlg). Mina olin justnimelt teistpidi harjunud (õlg padjale). Lihtne muudatus, kuid kordades mugavam olla. Enne mugava poosi avastamist oli mul sundasendist vahepeal lausa lõualuu valus. Seega, tasub magamisasend läbi mõelda ja leida oma jaoks parimad variandid. Beebi magas nüüd alati voodi keskel, ma ei tõstnud teda enam ühele ega teisele poole, nagu vastsündinuna (et ta magaks mõlemal küljel võrdselt). Nüüd keeras ta end oma ühele ja teisele küljele ise.

Olen kuulnud, et heaks koosmagamise lahenduseks on ka see, kui põrandale asetatakse rohkem madratseid – nii mahub isegi mitu last vanemate juurde magama ja kõigil on ruumi. Seda lugedes jaotuvad arvamused kindlasti kaheks – ühed, kes ütlevad koosmagamisele kindla ei ja teised, kelle jaoks see on täiesti OK ja loomulik. Siinkohal ei pea kuulama kedagi teist, sest mitte keegi ei tunne teie perekonna vajadusi paremini kui te ise. Mis on tähtis? See, et kõik saaksid normaalselt magada. Seega, kui normaalse une tagab üks või teine meetod, siis see ongi kõige tähtsam. Seda muidugi juhul, et need meetodid on mõistlikud kõigi osapoolte suhtes.

Lapsed on erinevad. Isegi ühe pere lapsed võivad selles osas olla erinevad. Kes vajab rohkem lähedust, et magama jääda ja kes jääb tõesti imekombel täiesti iseseisvalt tuttu, kui ta võrevoodisse asetada. Nii palju, kui sellest oma tutvusringkonna emmedega arutanud olen, on välja tulnud, et rinnapiimalapsi on (vähemalt neil) raskem iseseisvalt uinuma õpetada olnud, kui pudelitoidul olevaid. Siin tundub loogika sees olevat, sest kui laps on harjunud rinnal olema, siis rahustab see teda ja soodustab mõistagi ka uinumist.

Kuulsin ja lugesin ka mina unekoolist. Saan aru, kui kasutatakse selliseid hästi leebeid meetodeid (juhul, et lapse juurde minnakse, teda lohutatakse pidevalt, teda ei jäeta pikaks ajaks nutma ja tal ei teki hüljatud tunnet). Peab muidugi olema kannatlikkust ja püsivust.

Kindlasti ei saa ma aga aktsepteerida unekooli karmi varianti, mis lubab jätta beebi tundideks või lausa terveks ööks nutma (Cry it Out meetodi ekstreemne variant). Internet kubiseb vastuolulisest informatsioonist, millest üks osa on traagiliste tagajärgede eest hoiatav. Eks alati peab kasutama ka oma „talupojamõistust“. Lapse esimesel eluaastal laotakse vundament tema edasisele arengule, ka vaimsele. Seda imelist kiindumussuhet, mis lapsel vanemaga tekib, et tohi kuritarvitada. Ma ei hakka siin selle karmi unekooli teemal pikemalt rääkimagi, sest võimalike tagajärgede kohta leiab internetist kogu info.

Beebi uni on kindlasti väga paljude lapsevanemate jaoks oluline jututeema ja väärib ka minu blogis edaspidi täitsa eraldi postitust. Kindlasti ei ole see kerge, keset ööd end voodist välja vedada (vahel korduvalt), aga lapsekasvatus ongi väga suur egotreening ja kannatlikkuse meistriklass. Mida aeg edasi, seda rohkem harjud ja suur armastuse tunne lapse vastu on see, mis paneb hoolitsema ning vahel ka mägesid liigutama.

8 kuud beebi

LAPSE KAHEKSAS ELUKUU

Nüüdseks roomas beebi juba täitsa vabalt põrandal ringi. Olles järjest aktiivsem, ei meeldinud talle ärkvel olles enam ka vankris lebavas asendis olla. Vankris sobis ainult tududa.

Käisime perega Estonia Valges saalis beebidele ja väikelastele mõeldud kontserdil („Kontsert kõige pisematele“), kus mängiti keelpillidel toredat jõulumuusikat. Nii meie beebile kui ka teistele lastele tundus see väga meeldivat. Poetasin väikese pisara ka, sest oli tore näha, kuidas laps seda kõike põnevusega jälgis. Tema elu esimene kontsert ikkagi!

Sel kuul käis meil külas ka (kuu aega vanem) sõber oma emmega. Esimest korda kohtusid põnnid suvel, kui meie neil külas käisime. Seekord oli emmedel sushiõhtu ja poisid mängisid (kumbki siiski  omaette). Oli huvitav näha, mismoodi nad käituvad, kui üksteist näevad. Nad olid üsna uudishimulikud ja emb-kumb püüdis teise pead või õlga patsutada. Paar korda oli nuttu ka. Eks ühise mängu jaoks on mõistagi veel liiga vara, aga väga tore oli ikka.

Lisatoidu söömine kulges edukalt. Seni olin tutvustanud igasuguseid juurvilju ja putru. Nüüd oli aeg puuvilju proovida. Need sobisid mõistagi väga hästi, aga kui mõne aja pärast talle ka kanaliha tutvustasin, tehti selle peale haput nägu.

Poiss õppis ära, kuidas kapiuksi avada ja riiulitelt asju võtta. Väga meeldis talle mõne asjaga vastu maad kopsida. Varsti avastas ta ka oma peegelpildi. Vahepeal lugesime talle ka raamatuid ette ja kuigi ta ju tekstist veel aru ei saanud, meeldis talle väga kuulata. Häälitsemist oli nüüd veelgi rohkem. Peamiselt „emme“, „emm“, „mm“ jne.

Huvitav oli see, et laps hakkas end iseseisvalt (ilma, et me oleks teda abistanud või suunanud) püsti ajama. Esialgu võrevoodi äärest kinni hoides. Tavapärasem on vist see, et laps õpib enne käputama, istuma ja siis end püsti ajama, aga eks on igasuguseid variante. Peagi loopis ta võrevoodist ka mänguasju üle ääre ja oli väga rahuolev, kui need põrandale kukkudes kolksuvat häält tegid.

Sel aastal olid meie poja esimesed jõulud. Mina tegin talveperioodil ka mitmeid jõulupildistamisi ning poeg käis mõningatel kordadel ka minuga kaasas (issi valvas teda sel ajal).

beebi päkapikumüts
9 kuud beebi

LAPSE ÜHEKSAS ELUKUU

Vahepeal jõudis kätte uus aasta. Poeg seisis toe najal juba natukene kindlamalt püsti. Sel kuul tegi ta esimesi samme käputamise suunas (nagu eelnevalt kirjutasin, siis hakkas ta enne toe najal püsti seisma, kui käputama). Täpsemalt oli näha, et ta võttis käpuli poosi ja kiigutas end edasi-tagasi.

Hästi armas oli, et kui laps parajasti millegi põnevaga keskendunult tegeles, läks tema suu torru. Varsti oli juba nii, et kui võtsime pojalt mingi asja käest, siis tegi ta kaeblevat häält. Samamoodi tekkis trots siis, kui tal midagi välja ei tulnud.

Liha söömisega oli endiselt nii ja naa. Seda maitset tuli natuke millegi muuga peita. Pakkusime lapsele esmakordselt ka Salvesti Põnni neljaviljakrõbuskeid ja need said koheselt tema lemmikuks. Beebi lemmiktoidust rääkisin natuke pikemalt ühes perevlogis (vaata youtube’i videot).

Hääleline areng jätkus ja poeg hakkas imiteerima minu häälitsusi. See nägi välja nii, et mina ütlesin „aaa“ ja tema kordas „aaa“. Ja nii mitu korda. Samuti hakkasime mängima asjade ärapeitmist. Võtsin asja ja asetasin selle näiteks padja alla (veendudes, et ta näeb, kus ma selle panin). Laps liikus kohe rõõmust rõkates padja juurde, tõstis selle üles ja leidis asja.

beebitoit püreetuubid salvest põnn

Ökobeebi uneloeng

Käisime ka Ökobeebi uneteemalisel loengul. See ajas mind esialgu täitsa segadusse, sest oli kardinaalselt vastupidise sõnumiga, nagu ühest teisest allikast lugenud olin. Hiljem aga mõistsin, et nii mõnigi idee oli tegelikult minu lähenemisele omasem, kui varasemalt kuuldu.

Igatahes, seal oldi seisukohal, et lapsele on esialgu parim emaga koos magamine. Maksimaalselt meetri kaugusel. Et süles või rinnal magama jäämine ei ole (vähemalt esimesel eluaastal) probleem, vaid normaalsus. Et iseseisva magamajäämise harjutamiseks on oma õige aeg (hiljem). Et on teatud meetodid rinnast võõrutamiseks jne.

Loengupidaja oli täiesti vastu unekoolile (tema sõnul võivad selle halvad tagajärjed avalduda vaimsele tervisele ka palju hilisemas elus). Räägiti ka sellest, miks paljud beebid punnivad magamajäämisele väga vastu. Loengupidaja sõnul olevat see tingitud alalhoidlikkusest, ellujäämise instinktist. Et osade beebide jaoks käivitab uinumine (kontrolli kaotamise, uinumise tunne) nö ellujäämise instinkti. Nii, nagu öösel ärkamise üheks põhjuseks on kontroll, et kas ümberringi on ikka kõik OK ja turvaline ning kas emme on lähedal. Et see on nö ürgne instinkt. See oli lühikokkuvõte antud loengust.

Kindlasti ei võta ma mingit loengut kuulates (või informatsiooni lugedes) kõike sajaprotsendilise kullana. Ma ei ole esiteks juba selline inimtüüp, kes hoobilt mingit ühte vaadet kummardama hakkaks. Küll aga pani seal loengul kuuldud info mind kogu asjale hoopis teisiti vaatama (ka unekoolile) ja sünteesisin sealt „oma tõe“. Seega oli antud loeng mulle palju rohkem kasulik kui eelmises postituses mainitud uneloeng.

Kui beebi on esimest korda haige

Paar päeva enne üheksakuuseks saamist oksendas beebi öösel suure koguse piima välja. Ärkasin selle peale ka ise ehmatusega üles ning katsusin tema pead. Kehatemperatuur tundus väga palju kõrgem, kui tavaliselt ja seetõttu äratasin ka elukaaslase üles. Kraadisime last kontaktivaba termomeetriga, mis näitas iga kord erinevat tulemust (soovitage palun mõnda töökindlat varianti?). Aga kõik need tulemused olid kas üle 38.5 (see temperatuur, millest alates tuleks palavikku alandama hakata) või ligilähedased, seega eeldasime, et lapsel on kindlasti palavik. Ta oli selleks hetkeks juba päris kuum ja nägi loid ning nutune välja. Igaks juhuks kraadisime ühe korra ka tavalise digitaalsega ja see näitas samuti palavikku.

Ilmselt teavad kõik lapsevanemad, mis tunne on siis, kui laps päris esimest korda haigeks jääb. Tekib suur mure, osaliselt ka teadmatusest ja varasema kogemuse puudumisest. Konsulteerisime üleriigilise 24h perearsti nõuandetelefoniga (1220) ja panime sealt saadud juhiste järgi lapsele ühe paratsetamooli küünla (tema kaalule vastavas koguses). Ega seda küünalt nii lihtne panna polegi, mässasime tükk aega. Võtsime lapsel ka mähkme ära, et temperatuur alla läheks. Kõik need tegevused aitasid nii palju, et laps sai taas magama jääda. Teise küünla panime päeval ja sellest kõigest õnneks piisas, et palavik taanduks.

Tundus, et lapsel on ka nina kinni, sest ta hoidis suud rohkem lahti. Proovisime talle lastele mõeldud Humerit lasta, kuid see toimus suure protesteerimise saatel. Katsetasime ka Nosiboo ninaaspiraatori lõpuks ära, lootes, et ehk saame tati käte, kuid laps ei lasknud seda aparaati oma nina lähedalegi. Vähemalt esialgu. Edaspidi harjus ta sellega juba ära – olid lihtsalt mõned nipid, mida kasutama pidime. See masin teeb küll üsna tugevat häält, kuid vähemalt meie last see ei heidutanudki. Ta lihtsalt ei soovinud oma nina lähedale midagi lasta. Lahenduseks sai hiljem hoopis see, et lasime tal Nosibood sisse ja välja lülitada (see pakkus talle nalja) ning selle otsikuga mängida. Paljude asjadega ongi nii, et peab lähenema mänguliselt.

Samuti oli tähtis ka see, kuidas tatitõmbamise ajal last kinni hoida – nii, et protsess käiks välgukiirusel. Üks lapsevanem tegeles Nosibooga ja teine võttis lapse sülle ning hoidis korraks kinni. Täpsemalt meenutas see „kaisutamist“ – nii, et üks käsi hoidis tema käsi eest kinni ja teine käsi hoidis pead eest kinni. Hästi kiiresti saime tati välja. Läks aega, aga laps harjus selle masinaga lõpuks ära.

paratsetamooli küünal
Loe siit ka minu poja sünnilugu ning seda, kuidas möödusid tema 10.-12. ELUKUU.

Jälgi ka minu blogi facebooki lehte, et olla uute postitustega kursis.

Comments

comments

See sait kasutab küpsiseid, et pakkuda teile paremat sirvimiskogemust. Seda veebisaiti sirvides nõustute küpsiste kasutamisega.