Category: FAMILY

BEEBIPÄEVIK (4.-6) – LAPSE NELJAS, VIIES JA KUUES ELUKUU

Eelmine kord kirjutasin sellest, kuidas nägid välja minu lapse kolm esimest elukuud. Nüüd jagan kokkuvõtet tema 4.-6. elukuust. Neljanda elukuu alguseks olime kõik üksteisega ära harjunud ning elu muutus palju lihtsamaks. Imetamine, mis oli alguses valuline, sujus nüüd hästi ja loomulikult. Mähkmevahetuse, riietamise ja vannitamise teostasime juba vilumusega. Harjusin tasapisi ka lapse nutuga, mis esimestel nädalatel minus lootusetu tunde tekitas. Selle põhjused muutusid arusaadavamaks ning omandasin nipid, kuidas olukorda selleni üldse mitte lasta. Ööd ei olnud enam nii unetud jne. Nüüd aga kõigest lähemalt.

neljakuune beebi

LAPSE NELJAS ELUKUU

Beebi sai kolmekuuseks ja hakkas tasapisi külili olles pead allapoole keerama (st hakkas proovima oma nägu voodi/põranda suunas keerama). Need olid kõhulikeeramise alged. Üsna varsti juhtuski see, et poiss keeras end kõhuli. Tasapisi arenes ka haaramisvõime - ta hakkas mänguasju kätte võtma. Süües asetas ta oma käed armsalt kokku (justkui palveasendisse). Nädal enne neljakuuseks saamist kallutas beebi oma pea turvahällis olles esimest korda ettepoole (varem oli ta pea alati turvahälli tagaosale toetunud). Samamoodi oli nüüd ka beebivannis istumisega – pea ei toetanud enam seljatoele, vaid ta suutis seda ise üleval hoida.

Laps suutis nüüd ka kauem kõhuli olla ning samal ajal asju haarata. Ta hakkas huvi tundma oma põlvede ja varvaste vastu, nendest kinni haarates. Millelegi keskendunud olles läksid ta huuled vahvalt torru. Ta hakkas näppe ja sõrmenukke suhu pistma. Jätkasime ujutamas käimisega ja eriti meeldis meile ITK Järve üksuse ujutaja Marika, kes tegi pojaga rohkem harjutusi. Oli tunda, et see kiirendas ka poisi kehalist arengut.

lapse ristimine

LAPSE RISTIMINE

Ilusal kuupäeval, 18.08.2018 toimus meie poja ristimine. Tseremoonia oli hästi ilus ja poiss oli tõeline kullatükk – rahulik ja lihtsalt jälgis toimuvat. Spetsiaalne ristimisrüü oli tellitud internetist (välismaalt) ja selleks oli armas valge pükskostüüm, kikilipsu ja vestiga. Eesti poodides ma sellist spetsiaalselt ristimiseks mõeldud kostüümi ei leidnudki. Ristimisriided võivad tänapäeval olla ka lihtsalt viisakad riided.

LAPSE VIIES ELUKUU

Beebi hakkas uusi häälitsusi tegema. Üks huvitav häälitsus meenutas konkreetselt kassi kräunumist. Samuti õppis ta häälega naerma. Eriti meeldis talle see, kui ma talle käpiknukuga etendust tegin. Last hakkas ümbritsev järjest rohkem huvitama ja seetõttu juhtus aina sagedamini, et kuskil avalikumas kohas oli teda keerulisem sööta. Samuti tuli neljanda elukuu alguses paar korda ette sellist nähtust, et laps keeldub ühest rinnast. Mõtlesin, et kas see ongi see kurikuulus „tissistreik“, millest aeg-ajalt foorumites räägitakse. See möödus aga mõne aja pärast iseenesest ja mul pole aimugi, mis seda põhjustas. 

Üks muutus, mis leidis aset autosõidul, oli see, et lapsele ei meeldinud enam turvahällis istuda. Varem oli autosõitudega lihtne, sest beebi jäi seal kohe magama. Nüüd oli ta aga kauem ärkvel ning just ärkveloleku ajal hakkas pööraselt, lausa hüsteeriliselt nutma. Ilmselt ei tahtnud ta seal toolis kinni olla. Selline intensiivne ja katkematu nutmine mõjub lapsevanema närvidele päris korralikult, oleme ausad. Sest mitte midagi pole teha, sõidu ajal ei saa teda ju sülle võtta, kuigi tahaks lohutada. Niisiis tuli see lihtsalt välja kannatada. Autosõiduprobleemile leidsime varsti katse-eksituse meetodil lahenduse – oli üks konkreetne pall, mida kõristades jäi laps rahulikuks. Jah, see tähendas, et ma kõristasin palli terve sõitmise aja, kuid tita vähemalt ei nutnud, vaid oli rahulik. Samuti veendusin ma, et enne igat autosõitu oleks tal kõht korralikult täis.

Neljandal elukuul avastas poeg paberi. Küll talle meeldis sellega krabistada. Muidugi lubasin seda teha ainult järelvalve all. Samuti hakkas beebi nüüd suud matsutama, st keelega oma suus ringi kompima. Süljeeritust tekkis aina juurde ja ilalapid leidsid kõik kasutust. Kõik, mille ta kätte sai, pistis suhu. Vahel harva tita ka luksus. Enamasti kohe pärast söömist.

Nendel kuudel kogesin üha enam suurt armastuse tunnet. Miskipärast just eriti siis, kui laps mu sülle magama jäi. Vaatasin teda ja mul oli selline tunne, et kuna mul on laps, siis on kõik muu täiesti tühine. Samamoodi võis armastust välja lugeda ka beebi silmadest. See siiras rõõm, millega laps emme poole vaatab ja naeratab,  tekitab kirjeldamatu tunde.

Sel kuul tegime pojale ka esimesed püreekuubikud (porgand, kartul, kõrvits) juba etteruttavalt valmis. Ehk panime püree jääkuubikuvormidesse, kust tõstsime pärast külmumist omakorda (ruumi kokkuhoiu mõttes) väikesesse kotikesse.

Ärkveloleku ajal oli beebi palju kõhuli maas (mängumatil) või voodil, nagu füsioterapeudid ja lastearstid arengu soodustamiseks soovitavad. Nädal enne 5-kuuseks saamist keeras laps end mängumatil esimest korda iseseisvalt kõhuli. Märke sellest oli tegelikult juba palju varem, st üksikuid pool-kogemata voodi peal kõhuli vajumisi oli ennegi olnud, kuid seekord oli see tahtlik ja konkreetne. Samuti liikus ta mängumatil nüüd ringiratast. Esialgu ainult ühele poole, kuid erinevate kehapoolte võrdse arengu huvides hakkasin talle ka teisele poole mänguasju asetama, et teda sinna poole ka liikuma meelitada.

beebi uni - kuidas laps magama saada

BEEBI UNI

Kui laps sai neljakuuseks, võisid päevauned vahepeal natuke lühikeseks jääda (näiteks ainult 15-30 minutit). Vahel võis olla ka nii, et kussutasin pikalt, näiteks 45 minutit, kuid poiss magas vaid 15 minutit. Esialgu tegin lausa tsirkust, et last magama saada. Näiteks tegin teda süles hoides kaheksaid või hüplesin mööda koridori edasi-tagasi. Mõne aja pärast muutus see kõik aga palju lihtsamaks, sest õppisin tema vajadusi paremini tundma.

Esialgu võttis kussutamine (loe: süles hoides magama aitamine) kaua aega, sest ma ei osanud veel last nii hästi „lugeda“. Natuke aega harjutamist ja juba mõne aja pärast valdasin kussutamise kunsti palju paremini. Milles siis saladus seisnes? Peamiselt õigel ajal kussutama hakkamises. Laps peab ikka piisavalt väsinud olema, et tal uni tuleks. Samas mitte ka üleväsinud. Põhilised märgid piisavalt väsinud olemisest olid haigutamine ja silmade hõõrumine.

Oluline oli ka see, et kas beebi oli ärkveloleku ajal lihtsalt süles või tegi reaalselt midagi väsitavat. Hakkasin märkama, et kui ta oli põrandal/mängumatil kõhuli olnud, millegagi tegelenud, ennast liigutanud, siis väsis ta korralikult ära ja uni tuli paremini. Samas, isegi kui uneaeg oli juba ammu käes, kuid ta oli rohkem süles olnud, ei olnud ta piisavalt väsinud ja teda oli raske magama saada. Mida vanemaks beebi saab, seda rohkem peakski teda kõhuli asetama. Esiteks juba seetõttu, et soodustada kehalist arengut. Samuti väsitab ta end nii korralikult ära ja uni on kiirem tulema.  

Päeval jaksavad beebid ärkvel olla teatud arvu tunde (vastavalt vanusele). Siis peaksid nad tegema päevaune. Lugesin, et esialgu võiks ideaalis olla kolm päevauinakut, siis kaks ja lõpuks piisab ühest. Lapsevanem õpib last tundma ja aja jooksul kujuneb sobiv päevakava.

Et ka minu beebil tekiks selline kindlam ärkveloleku ja une rütm, hakkasin lähtuma tema väsimuse märkidest. Kui ta haigutas või hõõrus silmi, oli tõenäoliselt õige aeg. Ärkveloleku ajal asetasin ta enamasti kõhuli mängumatile. Märkasin, et esialgu jaksas ta üleval olla umbes 2 tundi ja magas pärast seda 45 minutit korraga (akadeemiline tund! :)). See 45 minutit oli enamasti nagu kellavärk, mõningate eranditega. Pikemalt magas ta siis, kui viibis värske õhu käes vankris. Üldiselt oli päevaunesid kokku kolm. Kuigi mõnel beebil on kogu päevaplaan ka kellaajaliselt paigas, siis nii rangelt see asi meil piiritletud ei olnud - vaatasin pigem olukorra järgi.

Ööuni võis alguses olla väga erinev. Vahel magas laps mitu tundi jutti. Vahel oli pause ja öiseid söötmisi jälle väga tihti. Huvitav oli näha ka beebi magamaminekurituaali – ta mudis oma lutiketti, pehmet tekki ja minu sõrmi. Vahepeal kraapis käega voodilina.

Kuidas laps magama saada?

Enam ei olnud nii, et laps jääks magama kohe pärast imetamist. Nüüd oli ta pärast söömist järjest sagedamini ärkvel. See tähendas, et pidin midagi tegema, et aidata tal magama jääda. See tähendas süllevõtmist, kaisutamist, kussutamist. Kui laps oli mul süles magama jäänud ja proovisin teda siis võrevoodisse asetada, ärkas ta aga nutuga üles. Ta oli ümbritsevast äärmiselt teadlik ja sai aru, et soe ja pehme süli asendus külma ja kõva madratsiga. Vahel harva see „ümbertõstmine“  õnnestus ka.

Paremini õnnestus teda sülest suurde voodisse tõsta. Tagantjärgi analüüsides mõtlen, et ehk oli asi selles, et imetasin enamasti pikali justnimelt selle pehmema madratsiga suure voodi peal ja laps oli selle pehmusega harjunud? Tema oma voodis (võrevoodi) oli aga kõva tatra-kookose madrats ja seetõttu tundus sülest sinna tõstmise vahel suurem kontrast.

Üks teooria väidab, et laps peaks uinuma seal, kus ta ärkab. Et siis magab ta suure tõenäosusega ka pikemalt, sest erinevate unetsüklite vahel virgudes on olukord endine. See eeldab, et laps oskab ise magama jääda. Kui asetasin ta võrevoodisse, siis seal ta iseseisvalt uinuda ei osanud. Olin ka kuulnud beebidest, kes lihtsalt jäävad oma voodis magama. Nii lihtsalt see meil aga ei läinud, asi lõppes nutuga. Niisiis tekkis mul sama küsimus, mis paljudel teistel emadel – kuidas laps magama saada? Kuidas õpetada laps iseseisvalt uinuma? Või kas laps üldse peaks juba esimesel eluaastal iseseisvalt uinuda oskama?

Unekool – kas teha või mitte?

Iseseisvalt uinumise õpetamiseks tehakse beebidele unekooli. Targast raamatust lugesin, et kokkuvõttes tähendab see lapse võrevoodisse asetamist ja siis toast välja minemist. Lapsel natuke aega nutta laskmist, ilma teda sülle võtmata tagasi tuppa minemist ja jälle ära minemist. Taas nutta laskmist ja nimetatud tegevuste kordamist kuni laps uinub. Osadel pidavat selline meetod toimima juba mõne päeva või nädalaga, teistel kulub mitu kuud. Mõnel ei toimigi. Kõik emad ei suuda aga oma last niimoodi nutma jätta, oleme ausad. Proovisin korduvalt, kuid tundsin, et ei suuda beebit võrevoodisse üksi nutma jätta. Tugev instinkt laps sülle võtta, teda lohutada ja kaisutada võitis.

Siis uurisin seda teemat edasi. On ka teooriaid, mis väidavad, et selline unekooli tegemine (beebi nutma jätmine) ei ole lapse psüühikale hea. Et see on turvatunde lõhkumine ja selle tagajärjed võivad avalduda alles aastaid hiljem. Et see pole mitte magama jäämise õppimine, vaid selgeks tegemine, et emme ei tule ja sul pole mõtet rohkem nutta. Lugesin ühest allikast ka sellise huvitava mõtte - soov, et alla aastane laps ise oma voodis uinuks on tegelikult vanemate vajadus, mitte lapse oma. Et oskus iseseisvalt uinuda kujuneb lapsel ka loomulikult välja hiljemalt kolmandaks eluaastaks – juhul, kui lapsevanem arvestab sünnist alates võimalikult palju lapse vajadustega (lähedus ja turvalisus).

Hiljem käisin kahes laste und puudutavas loengus. Üks oli unekooli propageeriv ja teine vastupidi, maha laitev. No ikka väga segadusse ajav, peaks mainima. Kirjutan nendest täpsemalt juba järgmises postituses. Igatahes tekitas selline vastuolulisus minus pigem kahtlused. Otsustasin, et unekooli ma lapse esimesel eluaastal ei tee, kuid uurin uneteemat kindlasti edasi. Usaldasin oma sisetunnet ja aitasin lapse magama süles kaisutades-kussutades. Tõenäoliselt ei ole ma esimene ega viimane, kes lapse nii magama aitab. Öösel magas beebi minu kõrval.

Selles olen ma igatahes veendunud, et alla üheaastast last ei saa lähedusega kuidagi „ära hellitada“. Pigem leian, et just see saab olema alustala tema tugevale vaimsele vundamendile.

kuuekuune beebi pooleaastane

LAPSE KUUES ELUKUU

Laps keeras end nüüd juba igapäevaselt kõhuli ning liikus mängumatil ringiratast. Samuti suutis ta oma ülakeha käte abil üles upitada (tegi nö „kätekõverdusi“) ja tagurpidi liikuda (lükkas end põrandal käte abil tagasi). Peagi hakkas ta end ka kõhult seljale keerama. Vahepeal, keset söötmist vaatas beebi mulle otsa ning naeratas. See oli kõige armsam komme üldse! Minul endal tekkis meeletu magusaisu.

Päevaunne jäi ta juba üsna kiirelt, kuid ööunne oli last keerulisem saada. Sain aru, et enne ööund peab laps olema kauem üleval. Siis väsib ta korralikult ära. Tihti mõtlesin, et huvitav, miks (paljudele) lastele magamajäämine ei meeldi? Miks nad sellele nii vastu võitlevad? Ühest võimalikust vastusest räägin teile järgmises postituses pikemalt.

Käisin ühe SIET-i liikme uneteemalisel loengul, et selles osas veidi targemaks saada. Kui aus olla, siis tegelikult see info mind eriti ei aidanud. Mõne huvitava fakti sain siiski teada. Näiteks et beebidel ongi vähem melatoniini ehk seda ainet, mis aitab magama jääda. Parim aeg beebit magama panna on kella 19-21 vahel. On olemas nö uneaknad – ajad, mil beebit on lihtsam magama saada. Samas oli aga ka infot, mille osas ma ei nõustunud. Suhtun sellistesse loengutesse (ja üldse informatsiooni) pigem nii, et sünteesin sealt lõpuks ikkagi oma tõe. Nopin sealt kasuliku info, kuid aktsepteerin, et arvamused võivad olla erinevad.

Käisime igal nädalal kas ujumas või võimlemas. Hakkasin tegema nii, et kui kuskile oli tarvis välja minna, siis ajatasin beebi uneaja autosõidu ajale. Enne söötsin ta kõhu korralikult täis. Nii tudus ta autos kenasti oma une ära. Veel üks nipp – beebiasjad võiksid alati kindlas kotis valmis olla (nö väljamineku kott, mis sisaldab mähkmevahetuse tarbeid ja muud vajalikku).

Kuigi küsimusi stiilis „Kas sa polegi veel last lasteaia järjekorda pannud!?“ esitati mulle tuttavatelt korduvalt, hakkasin sellega alles nüüd tegelema. Lugesin artiklit, kus räägiti sellest, et laps peaks kuni 3nda eluaastani olema koos emaga. Et lasteaia jaoks on õige aeg alles alates 3ndast eluaastast. Igal juhul pani see mind tõsiselt mõtlema (artiklit saab lugeda siit). Põhjalikud, nagu me oleme, käisime elukaaslasega ka mõne lähedal asuva lasteaiaga tutvumas, et oleks valikut lihtsam teha.

Nädal enne kuuekuuseks saamist andsime pojale esimest korda püreed proovida. Selleks oli – nagu eestlasele kohane – kartul! Omatehtud kartulipüree maitses pojale nii väga, et ta aitas ka kätega söömisele kaasa. Nägu, käed, põll (ja ümbrus) olid seetõttu küll püreed täis, aga nagu ma lastearst Reet Raukase infolehelt lugesin – see on hea märk ja seda peaks lubama, et lapsel oleks toidu vastu jätkuvalt huvi. Kõht läks sellest paariks päevaks küll kinni, kuid ilmselt oli see lihtsalt seedesüsteemi proovilepanek.

Avaldasin blogis oma sünnituse loo, mida olin mitu kuud tasapisi kirjutanud. Sain teilt positiivset tagasisidet ja see innustas mind lapse teemal edasi kirjutama. Hästi armas oli, et ka minu sünnituse juures viibinud ämmaemand sattus seda lugema ja talle väga meeldis. See tähendas mulle palju. Tundub, et neid kirjutisi on vaja ja need on abiks. Mul on selle üle ainult hea meel.

Jaga seda postitust:

Share on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on Google+Share on Tumblr

Otsid fotograafi? Võta minuga ühendust siit.


Share on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on Google+Share on Tumblr

Comments

comments